Kaks kolmandikku ökoaastast on seljataga. Selle ajaga olen aasta algul loodetust ökoralliks oluliselt vähem mahti saanud. Juulis ja augustis olen korra-paar nädalas ikka lapsevankriga jalutuskäike teinud. Mõned ökopunktid on nii ka juurde nopitud. Juulis köitis mind eeskätt Pullapaa tuletorni juures asuv Ungru oja suudmeala, kuhu hakkas kahlajat kogunema. Kahjuks lõi peagi vee kõrgeks ja nii kadus ka suurem kahlajalootus.
Olen õige mitu päeva hoogu võtnud, et seada sammud Uuemõisa poole ja vaadata sealses pargis ringi. Kuna täna toimus seal rahvusvaheline koertenäitus, siis sai lapse rõõmuks teekond lõpuks ette võetud. Esimese skänni tegin veepuhasti põõsastes, aga midagi põnevat siin silma ei hakanud. Uuemõisa poole liikudes loen kokku sadu toituvaid pääsukesi ja nende vahel märkan ka kaht piiritajat. Kuna plika magab rahulikult, siis saab Uuemõisa põldudel natuke staiatud. Kümmekond minutit hiljem kuulen läheduses nurmkana häält. Õige pea kukubki 6-isendiline salk lähedale rohu sisse varju. Esimene ökopunkt on sellega kirjas. Ei möödu minutitki kui lähedal metsatukas hakkab mänsak röökima. Rahulolevana hakkan õige pea Uuemõisa pargi suunas liikuma. Kuigi koertenäituse tõttu on pargis möllu kõvasti, siis igaks juhuks vaatan tiigi üle. Algul ei toimeta seal kedagi, kuid mõni minut hiljem ujub üks tait pilliroo varjust välja ja askeldab mõnda aega end varjamata veepeeglil. Nii saab ökolist oma kolmanda lisanduse. Tagasitee parimaks palaks jääb piipitav väike-kirjurähn, keda küll ökoaasta raames juba õige mitu korda kuuldud-nähtud.
