Kuna juuli oli olnud võrdlemisi nigela saagiga tänu oma
kuumalainetele, ei oodanud suurt ka augustist, aga kuu alguses tagasi tõmmanud
kuumus ning suisa igapäevaseks muutunud retked Aardlapalu karjäärile, tõid
sisemaal ökotajale mõned üsna head punktid (kõvernokk-rüdi, vöötsaba-vigle,
plüü, merisk). Õnn ei kestnud aga kaua. Vee jätkuval taandumisel kuu teises
pooles selgus, et veel möödunud aastal karjääri
nurgas asunud mudavälja serva on tublisti õgvendatud ning laiema mudatasandiku
paljandumise asemel ilmus välja järsk kaldaserv ning olemas olevgi must maa
hakkas usinalt kuivama ning pragunema. Kuna muud tiirutamised lisa ei pakkunud,
sai aasta esimene ring ka Mehikoormasse tehtud. Mõningad liigid olid end juba
üsna korralikesse massidesse surunud: roostikus öösel mõnituhat kuldnokka,
murul telgi ümber paarsada linavästrikku, õhus pooltuhat pääsukest, kaldavõsas
hulgi lehelinde, aga järvel ei toimunud suurt midagi peale merikotka tiheda
patrulli. Kogu retkega lisandus ökotabelisse vaid väike-kärbsenäpp ja
merikajakas ning kuu lõpuks ökoskoor 196.
Septembri algus tõi aga taas elu sisse. Kuna Lanius Minor
puudus nii minu öko kui ka Eesti liigitabelist, võtsin 1. septembril rattad
alla ning kihutasin Meomasse. Kuumavärelustest hoolimata sai lind hästi nähtud.
Teel Varnjasse istus traadil punajalg-pistrik, kes ei olnud nõus pildi jaoks
poseerima ning lahkus. Varnjast lootsin leida roohabekad, aga aeg kiskus juba
hiliseks ning ei hakanud väga pikalt ka otsima. Põnevaimaiks olid piirivalvekordoni
laeva väljasõidu otsas tegutsevad kaks sinirinda. Teel said veel ökotabelisse
lisatud värbkakud, kes üsna häälekalt omi maid jagasid. Kokku 93.9km. Järgmisel
hommikul otsustas Monika, et võiks samuti selle pika reisi ette võtta. Kuna
antud hetkeks oli mul 1 liik 200-st puudu, ei suutnud kiusatusele vastu panna,
ning ühinesin retkega. Liike ei lisandunud, küll aga kilomeetreid 83.2.
200. liik lasi veel nädalakese praadida. 9. septembril
tegime Monikaga taas üht väikest Aardla poldri ringi. Vana torni all tegutses
üsna arvestatav sookiuru parv, muidu selline tavaline hilissuvine parajalt pikk
ring. Kodus elurikkust sirvides avastasime, et Ilmatsalus oli hommikul paigal
veetallaja. Kuna kevadel jäin laiskuse tõttu veetallajast ilma, siis sama viga
enam korrata ei tahtnud – ratas kuurist välja ja taas sadulasse. Ilmatsalu
kalatiikidest ainsa vaadeldava veesilma kõige tagumises servas lind ka tegutses
ning detsembris püstitatud eesmärk sai täidetud – liike 200. Rattaga läbitud
2154 km, jalgsi 1101 km, aega kulunud liiklemisele-vaatlemisele 14 päeva ja 9
tundi.