Laupäev, 31. märts 2018

Peter – Saunja lahe rändajad ja linnade linnuvaatlus Haapsalus

Möödund pühapäevane linnade linnuvaatlus oli vahva kogemus, millest tänu Sanderi kutsele esimest korda osa sain. Kuna seda kavandati jalgsi, siis loomulikult tekkis ahvatlus oma ökopunktidele täiendust noppida. Selleks aga tuli ju hommikul kella 5 paiku (oeh, kellakeeramine ka veel) pimedas, libedas ja vastutuult üle 10 km kokkulepitud kohtumispaika Haapsalus jalgrattaga kohale vändata. Kuna mu varahommikune väljasõit veidi hilines ja vastutuul oli üsna tugev, siis pidin tugevamalt pedaale tallama. Ja mingil hetkel jõudsin juba oma otsust veidi kahetsema hakata. Jõudsin kohtumispaika läbimärja ja väsinuna. Hea, et kaaslased kõva kõnnitempot ei teinud ja kui kohe alguses värbkakuga kohtusime, oli kogu vaev unustatud. Kakukesest õnnestus isegi mingi pilt saada ja kuulsime veel ka teist vilistajat! Kuna meri oli jätkuvalt jääs, siis jäi loodetud päevasaak tagasihoidlikumaks. Õnneks hoolitses vendade Valkerite tiim Haapsalu suurema skoori eest, mida me siis mõne liigiga ikka täiendasime. Saime 42 liiki, millest 4 siis nö ässad. Sain veelkord kinnitust, et häälvaatluse teel on mul veel pikad sammud vaja astuda. Sanderi kogemused kulusid mõistagi kõige rohkem marjaks. Kui algul tundus, et pea kõik kogutud olid tavalised liigid ja vist sain ca 4-5 uut ökopunkti, siis õhtul kokkuvõtteid uurides selgus rõõmus tõsiasi – kogunisti 9 uut ökoliiki! Jalgratta km-eid kogunes siis rohkem kui 20 ja jalgsi ca 18 km. Veekeskuse eest tagasiteele asudes viskasime teistega nalja, et noh, mõned kilomeetrid ujumist otsa, ja ongi Ironman mul tehtud!

Kuna ökoskoor muutus hoopis rõõmsamaks, läks hammas siiski natuke verele. Tegelikult olin endale aasta algul lubanud, et eelmise aasta linnuliikide fotovõistluse sarnast aastat endale lubada ei saa ja võtan selleaastast ökorallit rahulikult ning pigem siis justkui lindude maailmas saadud uute teadmiste kinnistamiseks. Aga märtsi lõpu skoor 60 tundus ju nii ilus ja käegakatsutavalt kutsuv! Seega käisin Saunja kodulahel üle jää ja tegin nüüd veel mitu jalgsitiiru poolsaarele peale. Ja õnneks ei pidanud pettuma. Sookurgede trompetid olid heaks alguseks. Kirimäe tornis pigistasin binoklist ja objektiivi suumist viimast ja olin peaaegu kindel, et üle lahe Killaste silma juures vabas vees on üks või kaks kanada lagle. Lisaks suur hulk hanesid ja palju ka teisi väiksemaid tegelasi. „Võib-olla“ ei maksa ju linnuvaatluses midagi, seega otsustasin proovida, kuidas jää kandevõimega lood on. Oli praginaid, aga kandis. Paraku oli lahvandus ees ja kaugus vabast veest jäi ikkagi päris suureks. Kaks kanada laglet said siiski kinnituse ja lisaks premeeriti pealehakkamist ülelendava selle kevade ühe esimese hõbehaigruga. Tuvastatavad hallhaigrud, kühmnokad, laululuiged, sõtkad, jääkosklad, väikekosklad, hallhaned, merikotkas ja erinevad kajakad paraku uusi punkte ei toonud ja muid tegelasi ei suutnud ilma toruta siiski tuvastada. Ka Tarvole hiljem saadetud kauge pilt loodetavast väikeluigest sai kardetud tulemuse – täiesti võimalik, aga kahjuks liiga kauge ja vilets pilt. Väikeluik jääb siis järgmiseks korraks. Tagasiteel üle jää aga aktiveerus järsku hanede õhtune liiklus pea kohal. Uued liigid suur-laukhani ja rabahani. Maja ees ootas rõõmsa üllatusena hallõgija, kes mind nähes kadus jäljetult. No hea ongi, enda poolt rammusaks toidetud tihaseid oleks ju siiski kahju loovutada, isegi temale. Samas hiirekütt jälle kuluks ju maja juurde ära. Tegelikult nägin hallõgijat kodu juures aastate jooksul alles teist korda. Kui õhtul kuulsin veel naabrimehe maja poolt kaelustuvi uhhuud, siis sai märtsikuu lõpu eesmärgid küll kuhjaga täitunuks lugeda. Üldskoor 64 ökoliiki ja seda tänu pesa asukohale suhteliselt ökonoomselt – kolme kuu ökovaatlusega vaid 35 km jalgsi ja 77 km jalgrattaga.

Vaade Saunja lahe laulupeole tagareast

Pühapäev, 25. märts 2018

Tarvo - Linnade linnuvaatluspäev Haapsalus

Minu ökoralli algus on tänavu küll äärmiselt ökonoomne olnud. EOÜ korraldatav linnade linnuvaatluspäev on hea põhjus Haapsalus tõsisem linnuvaatluspäev teha. Meeskonnakaaslasteks saavad vend Marko ning samuti ökorallil osalev Alpo. Kogu ralli teemegi ökorallina nagu seda tehtud Haapsalus ka kõik eelnevad aastad.
Ilmaprognoos lubab küll kogu päevaks korralikku tuult, kuid optimistidena läheme siiski kell 5.00 kakke otsima. Õnneks on tuuleiilid puhangulised ja kohati kannatab isegi hääli kuulata. Sammud Paralepa poole, kus mitmel aastal kõrvukrätsu PT olnud. Võimalik, et lind pole veel pesakohale saabunud või ei tee ta täna lihtsalt häält, igal juhul jääb esimene kakk püüdmatuks. Linnapiiril saab juba pisut valgenevas metsas optimistlikult värbkakku vilistatud. Ka selles osas valitseb üksnes vaikus.
Poole seitsme paiku hakkavad musträstad laulma ja õige pea võib kuulda ka teisi värvulisi. Kulgeme rahulikus tempos ning taas metsa vahel seisatades kostub selge värbkaku territooriumi hüüd. Lind on väga häälekas ja kuuleme teda hiljem veelgi lähemalt. Läheduses olev Sander ja co võistkond registreerib koguni kahe linnu olemasolu - visuaalselt nähtud lindu vaadeldes samaaegselt kuuldud teist hüüdvat isendit. See liik sai Haapsalu linnurallil kirja alles esimest korda ja muidugi mõista oleme leiu üle ülimalt rahulolevad. Enamik tihastest tuleb kerge vaevaga ja sealhulgas kuuleme ja näeme ka sabatihast, keda selleaastastel ökoradadel pole veel trehvanud. Jaama oja silla juurde jõudes kuulen kaugel kaelustuvi häält ja õige pea näeme teist isendit otse üle pea metsa poole lendamas. Need jäävadki päeva ainsateks.
Haapsalut ümbritsevad madalad merelahed on veel päris jääs. Jaama oja suudmes on õige pisike lahvandus ning mõned veelinnud saavad siit ära nopitud. Vasikaholmil õnnestub näha ka mitmeid veelinnuparvi, kes ilmselgelt vabaveelahvandusi otsimas. Huvitavaks vaatluseks kujuneb 35-isendiline tuttvardi parv, kes meist õige lähedalt möödub.
Tuttvardid vaba vett otsimas.

Peagi näeme üle pea suundumas kahte rändel olevat hane ja üks neist osutub tänase linnade linnuvaatluse ainsaks suur-laukhaneks.
Tagalahel püüame kirja saada merikotka, kuid hoolikale kammimisele vaatamata ei õnnestu seda liiki täna Haapsalus kohata. Veepuhastis poseerib Haapsalu linna teine ässliik - lauk. Ralli viimase tunni veedame Kastani parkmetsas, sest mõned kerged puistuliigid veel puudu. Kõik peale pasknääri, saabki siin kenasti vormistatud. Nii kohtamegi ralli viimasel tunnil päeva ainsat suur-kirjurähni ning põhjatihast. Ka päeva ainsad metsvindid tulevad siitkandist. Saame võistkonnaga kirja 48 liiki, millele tuleb teiselt tiimilt veel 4 lisandust. Enda ökonimekirjas praeguseks vaid 62 liiki, aga eks parimad linnuvaatluskuud veel ees.

Teisipäev, 20. märts 2018

Tiiu, Ilmatsalu

Veebruari keskpaigas sõitsin jälle vöötkakku bongama, seekord Elvasse. Startisin hommikul kell 7:40. Enne Elvasse jõudmist kontrollisin Tõravere vesiveski paisu, kas äkki näeb vesipappi. Koht oli ilus, kuid otsitavat ennast ei olnud. Teiselpool Elvat sain kirja raudkulli. Vöötkaku leiukohas vöötkakku ei olnud, veetsin ümbruskonna maastiku uurimisega poolteist tundi, kahjuks tulutult. Tagasitee oli üllatavalt lihtne. Sisuliselt üle poole tee oli allamäge sõit ja jalgrattal sõtkumist oluliselt vähem. Vahetult enne koju jõudmist sain kõrrepõllult lume seest ökopunktiks nurmkanad. Kokku väntasin 59,5 km, aega kulus 8 tundi, liike sain juurde 2.

Päev pärast Elva retke sain teada, et vöötkakk on Elva juures siiski alles ja mitte üks, vaid kaks. Paras nöök. Plaanisin uue Elva sõidu teha paari päeva pärast, kuid kõikvõimalikke ilmateateid vaadates ei saanud seda edasi lükata, sest lubati tugevaid miinuseid. Pidin kohe järgmisel päeval välja sõitma, mil ilm veel jalgrattaga sõitmiseks mõnus. Tegin seekord tempot. Umbes 2,5 tunniga Elvasse, vaatasin üle kõik kohalviibinud vöödikud - tõepoolest oli kaks - , ja tagasi samamoodi 2,5 tunniga. Elva vöötkakkude järjekordseks bongamiseks sõitsin 59,6 km, aega läks 6 tundi. Tagasiteel sain kirja ka spontaanselt laulva hallpea-rähni.

Üks Elva vöötkakkudest, filmitud nutitelefoni ja vaatetoru abil:



Kui kõik luhtunud vöötkaku bongamised arvesse võtta, siis vöödikute tõttu sai rattal sõidetud kokku 168 km - sellest ka minu suur kilometraaž. Järgmisel päeval pärast viimast Elva sõitu läksin autoga kodust välja, täiesti ökoretke väliselt omi asju ajama, ning leidsin spontaanselt tutt-uue vöötkaku ja seda minu pesast vaid 4 km kaugusel. Kui Sender juba nöögib, siis täiuslikult.

Kohe pärast vöötkakurallit algas käre pakane ning välja enam ei tihanud minna, v.a mõned väiksemad tiirud pesa läheduses. Talvisematest liikidest on jätkuvalt puudu vesipapp ja hele-urvalind. Pea kõik näevad hele-urvalinde, mõni koguni oma koduaknast, aga minu teele pole trehvanud mitte ühtegi. Oli küll üks, kelle päranipuala oli ilma tumedate sulgedeta, ei ühtegi pruuni tooni, aga suhteliselt (tugevalt) roosa. Kirjanduse andmetel peaksid sellised isendid olema isased urvalinnud, kellel võibki näha täiesti puhtaid, kuid roosasid päranipualasid. Paraku oli tol korral kaamera maha jäänud ja nutitelefoniga korralikke pilte välja ei võlunud. Hele-urvalindudega on nagu on, kuid vesipapid on ilmselt juba tagasirändel põhja poole. Täna käisin jalgrattal kontrollimas Kurepalu ja Roiu järvede paise, kuid vesipappi ei näinud. Tee pealt sain aga kirja kuldnokakanepilinnu ja hõbekajaka, Soinastest valge-toonekure, kes eElurikkuse andmetel on seal juba mõni päev paigal olnud. Tagasi Ilmatsalu poole sõites tegin tiiru ka Tartu linna vahele. Oma üllatuseks nägin Tartus Tammelinnas ühte mänsakut (eElurikkuse andmetel 4. vaatlus Tartu linna endistes piirides). Mitmel pool linnas tegutsesid kuldnokad, künnivaresed ja hõbekajakad. Rahinge põldudelt sain kirja oma selle aasta esimesed kiivitajad ning laulva põldlõokese. Kevad tuleb :)

Kurepalu-Roiu sõidule kulus ca 52 km, aega läks 7,5 tundi. Liike sain juurde 6. Praeguse seisuga on kokku 45 ökopunkti.

Pühapäev, 18. märts 2018

Renno - Sutlepa esimesed rattaretked


Märtsi alguses muutus talvine külm tagasihoidlikumaks (-5˚C) ja võtsin ette esimesed rattasõidud, et kodu lähiümbrusest kaugemale vaadata. Seni olen kaks kuud ökorallitanud ainult õues lastega mängides ja lühikesi jalutuskäike tehes. Seni põnevamaks vaatluseks olid 28. jaanuaril kaks rooruika Sutlepa mere äärses roostikus häälitsemas – seal oli lumel palju ruikade jälgi ning linde tõenäoliselt rohkem talvitama jäänud.

2. märtsil sõitsin mere äärde, kodust mereni on ainult 8 km, kuigi teel olles mõtlesin, kas Hara lahes üldse enam vabavett on, pärast kuuajalist külmaperioodi. Laht oligi jäätunud, kuid Riguldi alune meri oli lahti, kus tavalisemad talvitajad olemas: kolm liiki kosklaid, sõtkas, aul, sinikael-part, kühmnokk-luik, kala- ja hõbekajas. Lisaks kadastikus mõned siidisabad, keda tänavu ökorallil veel näinud ei olnud.

Tagasi otsustasin minna läbi Aulepa tuulepargi, et vöötkakku otsida, kes siin juba paar kuud peatunud. Riguldi pargi servas olid kaks kõrvukrätsu avalikult valgel ajal metsaservas istumas, hämaras nägin kolmandat lindu ka Sutlepas. Tundub, et kõrvukrätsud on juba osaliselt meie aladele tagasi rännanud, kuigi ka talvitamas on neid siin mingi hulk. Läksin Riguldi jõe äärset teed mööda piki lumesaani jälge kõndides ja ratast lükates, kahjuks oli jõgi jäätunud ja loodetud vesipappi ei olnud, küll aga olid jääl näha hallhaigru jäljed (lindu ennast mitte). Jõeäärsest metsast kuulsin siiski väike-kirjurähni häälitsemas, see oli selle liigiga tänavu alles esmakohtumine. Tuulepargis põnevat linnuelu ei olnud ja vöötkakku muidugi üles ei leidnudki

Sõitsin rattaga 4. märtsil uuesti Aulepa tuuleparki, kus vöötkakk kohe silma jäi ja istus avalikult haavaladval. Tagasisõidul läksin läbi Vanaküla ja Höbringi, kus sabatihane, käblik ja värbkakk uute ökoliikidena lisandusid. Värbkaku leidsin hämaras kogemata, kui leevikesesuurust värvulist hakkasin binokliga vaatama, aga oli hoopis saakiluurav värbkakk. Käblikuid on tänavu Lääne-Eestis hoolimata külmaperioodist päris palju talvitamas.

Rattasõidud kokku 58 km ja uusi liike 16, liikide summa hetkel 48.

Vöödik siiski alles

Kolmapäev, 7. märts 2018

Ökoralli veebruari kokkuvõte

Teine kuu käesoleva aasta ökorallist on edukalt üle elatud. Ilm linnuvaatlemist küll väga ei soosinud. Kuu algul oli küll mõnus linnuvaatlusilm, peale mida saabus suusailm ning kuu lõpuosa oli tõsiselt pakaseline ning keeruline nii lindudele kui ka vaatlejatele.

Vaatamata keerulisele ilmale on meie read täienenud, veebruari lõpu seisuga on rallil 34 osalejat 36 nimekirjaga. Jalgsi on läbitud vähemalt 1541 km, jalgrattaga 929 km ning suuskadel 27,5 km. Proovisin ka ise suuskadel linnuvaatlusega tegeleda, kuid paraku on radade olukord selline, et targem oli suusaninade ette vaadata. Vaatamata sellele õnnestus siiski korra väga lähedalt uurida, mis lume all toimub.

Erinevaid linnuliike oleme nüüd kokku näinud 90. 2014.a. ökorallil oli veebruari lõpuks nähtud 98 liiki, kuid siis oli ilm oluliselt linnuvaatlussõbralikum ning esimesed rändurid ka juba kohal.

Ässasid lisandus veebruaris 5 ning jaanuarist jäi püsima veel 3 ässa.

ÄSSAD 28. VEEBRUARI SEISUGA


Alpo - 3 (kormoran, välja-loorkull, lauk)
Indrek - 2 (tikutaja, vainurästas)
Hannes P - 1 (rohukoskel)
Riho Mä - 1 (tuttlõoke)
Tarvo - 1 (rääkspart)

TUBLIMAD VEEBRUARIS


jalgsi - Urmas 248 km
jalgrattaga - Tiiu 128 km
suuskadel - Alpo 20 km
vaatlustunde - Urmas 43 tundi

EDETABEL 28. 02. 2018. A.  SEISUGA

1. Urmas - 58
2. Kalle - 56
3. Indrek - 53
3. Riho Mä - 53
3. Sander - 53
6. Alpo - 51
7. Tarmo - 50
7. Tarvo - 50
9. Jaak - 44
10. Peter - 41
10. Rein - 41
12. Monika - 40
13. Tiiu - 38
13. Vilja - 38
15. Hannes P - 37
15. Viive - 37
17. Kaia (I) - 36
18. Jüri (I) - 35
19. Aire - 34
20. Peeter - 33
20. Ranno - 33
22. Kaarel - 32
22. Renno - 32
24. Eedi - 31
25. Heikki - 29
25. Kaidi - 29
27. Kalmer - 28
28. Janne - 27
28. Kaia (II) - 27
28. Uku - 27
31. Rene - 26
32. Art Villem - 25
33. Hannes M - 21
33. Riho Ma - 21
35. Jüri (II) - 19
36. Andrus - 17

Kuna aastat on veel pikalt ees, siis tegelikult ei ole üldse hilja ralliga liituda. Reeglid ja tabel täitmiseks on parempoolses tulbas. Ilmselt mingil ajal annab ka talv tasapisi järele ning rändlinnud hakkavad nimekirju täiendama.