esmaspäev, 11. juuni 2018

Ökoralli mai kokkuvõte

Maikuu lõpuks on reeglina Eestisse jõudnud ka viimased rändurid. Kellel oli võimalust välja käia, neil skoorid kasvasid tublisti. Juunis tuleb juba heale õnnele loota, et puuduvaid liike kohata.

Mais uusi osalejaid ei lisandunud. Kokku oleme mai lõpu seisuga kohanud 236 liiki linde. 214. aasta rallil oli selleks ajaks nähtud-kuuldud 227 liiki. Jalgsi oleme läbinud vähemalt 3818 km ning jalgratastel 6206 km.

ÄSSAD 31.MAI 2018.A. SEISUGA

Hannes P - 5 (vaenukägu, väikerüdi, suurrüdi, kõvernokk-rüdi ja veetallaja)
Indrek - 2 (väike-laukhani, söödikänn)
Jüri - 2 (puna-harksaba, karvasjalg-kakk)
Tiiu - 1 (metsis)
Vilja - 1 (väikepütt)
Alpo - 1 (plütt)
Hannes M - 1 (lääne-pöialpoiss)
Tarmo - 1 (stepi-loorkull)

TUBLIMAD MAIS

jalgsi - Kaidi 77 km
rattaga - Urmas 483 km
vaatlustunde - Andrus 53 tundi

EDETABEL 31. MAI SEISUGA

1. Indrek - 186
2. Urmas - 180
3. Alpo - 177
4. Monika - 171
5. Tiiu - 160
5. Renno - 160
7. Vilja - 153
8. Jaak - 151
9. Viive - 149
10. Kalle 138
11. Sander - 137
12. Hannes P - 133
13. Peter - 130
14. Riho Mä - 129
15. Kaia (I) - 126
15. Tarmo - 126
17. Kaia (II) - 125
18. Art Villem - 124
19. Tarvo- 120
20. Ranno - 117
21. Mati S - 116
21. Peeter - 116
23. Hannes M - 115
24. Kaarel - 109
24. Mati K - 109
24. Heikki - 109
27. Eedi - 106
28. Rein - 103
29. Kaidi - 101
30. Janne - 97
31. Siim - 94
32. Jüri (I) - 92
33. Andrus - 90
34. Kalmer - 82
35. Uku - 77
36. Thea - 61
36. Jüri (II) - 61
38. Riho Ma - 52
39. Aire - 46
39. Mariliis - 46
41. Rene - 36

Jõudu kõigile ökorallitajatele - üle poole aasta on veel ees!

laupäev, 12. mai 2018

Ökoralli aprilli kokkuvõte

Ja ka aprill on edukalt läbitud. Kokkuvõttega läks veidi aega, kuna märkamatult saabus kevad ja linnuelu pääses paisu tagant valla. Ökorallitajatel, kel vähegi oli võimalust asjaga tegeleda, kasvasid listid kiiresti. Online tabel on hea asi küll operatiivselt andmeid sisestada ja jälgida, kuid sellest tabelist andmeid "söödavalt" Excelisse tõsta ei ole mitte lihtne. Aga elan maikuu ka üle ja siis peaks hoog pidurduma.

Rõõm on tõdeda, et järjekordsed huvilised on otsustanud ökoralliga liituda ning ka oma tulemusi jagada (loodetavasti on ka selliseid ökobirdereid, kes vaatlusi esialgu  "sahtlisse" koguvad). Aprilli lõpu seisuga siis 39 osalejat kokku 41 nimekirjaga. Kokku oleme aprilli lõpuks näinud-kuulnud 206 liiki linde. 2014.a. ökorallil oli aprilli lõpuks kamba peale 182 liiki, seega oleme usinad olnud. Jalgsi oleme liikunud vähemalt 3350 km ning ratastel 3309 km. Suusakilomeetreid aprillis mingil põhjusel enam ei lisandunud.

ÄSSAD 30. APRILLI SEISUGA

Alpo - 3 (sooräts, tiigi-roolind,väike-kärbsenäpp)
Indrek - 2 (rabapistrik,väike-laukhani)
Jüri - 2 (karvasjalg-kakk, puna-harksaba)
Hannes P - 2 (plüü, vaenukägu)
Kaia - 1 (turteltuvi)
Tiiu - 1 (pruunselg-põõsalind)
Vilja -  (väikepütt)
Hannes M - 1 (lääne-pöialpoiss)
Andrus - 1 (põldtsiitsitaja)
Peter - 1 (kaldapääsuke)
Tarmo - 1 (stepi-loorkull)
Tarvo - 1 (kõrkja-roolind)

TUBLIMAD APRILLIS

jalgsi - Urmas 300 km
jalgrattal - Peeter 176 km
vaatlustunde - Urmas 60 tundi

EDETABEL 30. APRILLI SEISUGA

1. Urmas - 149
2. Alpo - 140
3. Renno - 139
4. Monika - 136
5. Indrek - 126
6. Tiiu - 123
7. Jaak - 118
8. Peter - 115
9. Tarvo - 114
10. Vilja - 112
11. Tarmo - 106
11. Kalle - 106
13. Art Villem - 101
14. Riho Mä - 100
14. Sander - 100
16. Kaarel - 98
17. Hannes P - 97
17. Peeter - 97
19. Kaia (I) - 92
20. Kaia (II) - 91
21. Hannes M - 90
22. Eedi - 87
22. Ranno - 87
24. Rein - 84
25. Viive - 83
26. Janne - 79
27. Heikki - 78
28. Kaidi - 77
29. Mati S - 76
30. Siim - 70
31. Andrus - 68
32. Jüri (I) - 65
32. Uku - 65
34. Thea - 61
35. Mati K - 58
36. Kalmer - 53
37. Jüri (II) - 52
38. Mariliis - 46
38. Aire - 46
40. Riho Ma - 37
41. Rene - 36

Võrdluseks, et 2014. a. rallil oli aprilli liidril Ukul koos 140 liiki, mis kasvas aasta lõpuks 213 liigini, seega erinevaid linde peaks Eestis ikka veel leiduma ja väljas tasub jätkuvalt käia.



kolmapäev, 2. mai 2018

Tiiu, Ilmatsalu

Märts ja aprilli algus oli olnud suhteliselt vaikne ning seda õiget kevadet andis oodata, kuni 5. aprilli hommikul töölt lahkudes märkasin põõsastes aktiivsemat tegevust kui seni tavaks. Autoga koju sõites nägin esimest korda liikumas hanesid ja naerukajakaid. Esimesel võimalusel ajasin ratta keldrist välja ning sõitsin Ilmatsalu kalatiikide poole. Selle 10 minutiga jõudis minust üle lennata pea 250 hane kirde suunas - arvestades, et enne polnud lennanud mitte ühtegi hane kõigi eelnevate päevade jooksul, oli see märkimisväärne summa nii lühikese aja peale. Jalgratta tahtsin lukustada Ilmatsalu kalatiikide parklasse, et siis jalgsi mööda Linnuteed edasi jalutada, kuid juba ainuüksi sellele tegevusele kulus piinlikult palju aega, sest paralleelselt püüdsin massiliselt ülelendavatel lindudel silma peal hoida. Multitasking ei ole päris minu rida, aga eks tuleb harjutada. Hanesalgad laiutasid mitmel rindel üle taeva (kokku loendasin kolme tunniga umbes 2400 kirdesse rändavat hanelist), lisaks lendas värvulisi, kaelustuvisid, naerukajakaid, esimesed rootsiitsitajad lasid laulu. Loetud korrad kuulsin kahlajaid häält tegemas, milles kahtlustasin ausalt öeldes ka veidi kuldnokki, kes on sel kevadel mind juba paaril korral alt tõmmanud nii tildrit kui ka vainurästast teeseldes. Teel torni sain kirja kormoranid, roo-loorkulli, sookured, tikutaja, naerukajakad, sookiurud, linavästrikud, laulu- ja hoburästa, metsvindi. Ülelendavate raba- ja suur-laukhanede seas oli ka kolm valgepõsk-laglet. Vaatlustorni juures tegutses üks punarind ning kalatiikide kõrval Ilmatsalu jõel oli peotäis sõtkaid ja kaks paari piilusid, lisaks tuttvart - kõik kauaoodatud ökopunktid. Kalatiigid olid aga jätkuvalt jää all ning seal midagi ei liikunud. Kokku viibisin kalatiikide vahel ca 3 tundi, juurde sain 18 ökopunkti ning ümisesin heatujuliselt n korda viisil "it's beginning to look a lot like Christmas". Sama päeva õhtul kodu ümbruses jalutades lendas üle ka minu selle kevade esimene hõbehaigur.

6. aprillil Ilmatsalu vaatetornis - puhas laisklemine!

Et 5. aprilli rändelaine oli sedavõrd meeleolukas, siis läksin kalatiikidele ka järgmisel päeval, ehkki ilm lubas tulla sajusem ja jahedam. Ehkki ränne polnud nii võimas kui eelnev päev, siis märkmikusse kirjutamist oli ikkagi palju. Paraku otsustas pastakas juba matkaraja alguses tühjaks saada, õnneks aga leidsin kotist teise, ühe ülikehva kirjutusvahendi, mis töötas hästi ainult +37 kraadi juures. Pidin teda suus hoidma, et tint üleüldse koostööd teeks ja midagigi kirjutaks. Lõpuks andis seegi otsad ja olin enda peale pahane, et sellise viletsa ettevalmistusega linde vaatan. Õnneks sain kõik nutitelefoni üles kirjutada, ajas ka see asja ära. Teisel rändepäeval sain juurde 6 ökopunkti ja parimaks leiuks oli kalakotkas.

Ökopunkt luha-sinirind Ilmatsalu kalatiikidel 12. aprillil

Pärast tormilist kevade algust käisin ka paar korda jalgrattaga Tartu linnas luusimas. Esimesel korral püüdsin leida keset päiset päeva kodukakku - muidugi jäin temast ilma, sest kakulised ei taha minuga üldse koostööd teha ja ega ma pole nendega ka kuigivõrd vaeva näinud, v.a vöötkakuga jamamine - ja tamme-kirjurähni. Viimasega läks hõlpsamalt, ehkki alguses tundus ka selles osas seis kehv olevat.

Teise treti Tartu linna tegin 20. aprillil, et hiljaks jäänuna mandariinparti bongata, kompenseerimaks nädala sees Tartu linna lähistel toimunud sisemaararide invasioonist ilmajäämist (naaskelnokad, ristpart, räusk, järvekaurid - ai kui valus!), aga seda liiki polnud mulle ette nähtud. Kutsusin sel korral ka Liisi ökotama ning tegime hoopis Tartu linna parimates kukkurtihase pesitsuskohtades inventuuri, vaatlesime imelikult lösutavat varest, kes siiski osutus lennuvõimeliseks, püüdsime identifitseerida ühte kahtlase olemusega linavästrikku (kas on teise kalendriaasta emane või isane või alamliik või ... ?) ning skännisime veidi Supilinna tiiki, kus ükski megarari end näole ei andnud, rääkimata taidast või mõnest muust heast liigist. Aga et seltskond oli mõnus ning päev ilus, siis retk oli igatahes korda läinud. Väntasin 27 km, tunde kulus kokku 5 ning ökopunkte kogunes täpselt null. Isegi tuuletallaja otsustas juba neljandat korda end ära peita, kui Rahingelt jalgrattaga mööda sõitsin, ehkki autost on juba teda nähtud küll ja veel.

Ökotajad Supilinnas

Pärast pikemat pausi tulid aprillikuu lõpuspurdid. 29. aprillil saabus Kaarel rattaga Ilmatsallu kalatiikidele ökotama ning läksin talle veidi hiljem järgi. Ilm oli kena, veidi küll puhus tuult, kuid päike paistis ja temperatuur üsna ok. Et ma ei olnud juba mitu päeva korralikumalt ökotanud, siis ökopunkte sai korjatud nagu loogu, listi kogunes tubli 10 ökopunkti. Kaarli list sai veelgi paremat lisa. Uuteks ökopunktideks sain mustpea-põõsalinnu, salu-lehelinnu, väikekajaka, tuttpüti, väike-konnakotka, roo-ritsiklinnu, jõgitiiru, mustviire, jäälinnu ja rästas-roolinnu.

Järgmisel päeval läksin kalatiikidele tagasi aprillikuust viimast võtma. Hommikul kattis maad paks udu ning nähtavus oli kehv, kuid pikapeale hakkas see hajuma ja pilk midagi seletama. Kirja sain ühe kadakatäksi, kaks kägu, kolm laulvat ööbikut, liiva- ja väiketüllid, must-kärbsenäpi. Üle lendas kaks salka tutkaid ning vaatetorni juures jalutas pruunselg-põõsalind. Kalatiikide kohal lendas umbes 270 suitsupääsukest, nende seas ka mõned üksikud räästapääsukesed. Matkarajal nautisid udust ilma ka mõned Viron Lintuseura liikmed, kes olla näinud ühte piiritajat. Minu jaoks peaaegu uskumatu uudis, kontrollisin ja eElurikkuses ei olnud veel ühtegi selle aasta vaatlust, kuid hiljem leidsin nad ka ise endise Tähtvere vallamaja juures lendamas. Kalatiikidelt sõitsin rattaga edasi põldude juurde, kus olin enne näinud luiki olevat, ja sain luikede segaparvest kirja ka väikeluiged. Hommik oli olnud udune, rõske ja jahe, olin peaaegu täiesti läbikülmunud ning vaatetornis pidin võitlema vappevärinatega, mis hakkas veelindude loendamist segama. Päeva jooksul aga ilm muutus kardinaalselt, õhtu oli sisuliselt tuulevaikne, päike säras ja oli mõnusalt soe. Läksin õhtusele jalutustiirule ning aprillikuu viimaseks ökopunktiks sain Ilmatsalu Põhikooli kõrvalt võsast ühe lepalinnu. Küntud põllult leidsin jalutamas ka huvitava grupi kajakaid, kus lisaks kahele tõmmukajaka nominaadile olid sees ka potentsiaalsed kirde-tõmmukajakad (L. fuscus heuglini), aga kahjuks olid nad minust liiga kaugel. Jääb vaid spekuleerimise rõõm...

Aprillikuu seisuga on vaatlustunde kogunenud 97, jalgrattaga vändatud 397 km ning jalutatud 18 km. Ökopunkte kokku 123.

pühapäev, 29. aprill 2018

Sander - 100 liiki täis!

Maikuu on kohe-kohe uksetaga ja peale EV sünnipäeva polegi rohkem kirjutanud siia. Midagi väga erilist pole juhtunud ning Linnadevahelisest linnuvõistlusest kirjutasid juba Tarvo ja Peter, seega polnud midagi lisada (sain 8 uut liiki). Vahepeal on 3 rattaretke ette võetud ja kogutud 31 uut liiki. Mitmed liigid on tulnud ka päris kodurõdult (8liiki) või ukse eest (parimad palad hüüp ja täpikhuik, keda õnnestunud ca 1km kauguselt ära kuulda rõdult).

8.aprill Haapsalu rattaga ~12km ja ~2h vaatlust
Kerge rannajoone tiir ja veidike metsa.

Väikeluik
Laululuik
Viupart
Soopart 
Tuttvart
Kormoran
Hõbehaigur
Merisk
Metstilder
Kaelustuvi 
Sookiur

14.aprill Haapsalu-Pullapää rattaga 15,5km ja vaatlustunde 1h40min
Tuli siis mõte minna nädalavahetusel rattaga tööle, et koguda mõningad liigid juurde, keda olin juba mitteökotades tööl kuulnud nädala sees. Suureks üllatuseks osutus nurmkana, keda ma pole seal oma 6 tööaasta jooksul kordagi kohanud ning nüüd äsja õnnestus mul neid jälle kohata, seega võimalik pesitsus! Sama lugu on ka koduvarblasega, mis on veidike imelik, kuna tööstuspiirkond ja tuvid ning varesed saavad seal küll hakkama, aga varblased puuduvad, samas pole enam näinud, ehk oli mõni eksinu. Saamata jäi must-lepalind, kes toopäev ei näidanud end ega teinud häält.

Sookurg
Räusktiir
Nõmmelõoke
Võsaraat
Punarind
Laulurästas
Vainurästas
Väike-lehelind
Kanepilind

27.aprill jällegi väikene Haapsalu rattatiir rannikul ~11km ja 1h45min

Valgepõsk-lagle
Rääkspart
Piilpart
Tuttpütt
Väiketüll
Jõgitiir
Suitsupääsuke
Räästapääsuke
Kivitäks
Roo-ritsiklind

Viimase rattasõiduga saigi mul täis 99 liiki ning lootus oli kenasti lõpetada aprillikuu 100 liigiga. Lootused olid vist nii kõrged, et üks liik siis eile täitiski mu soovi - koldvint ''siristas'' kenasti eile mulle rõdul olles :)  Seega nüüd hea maikuus sajast jätkata ning ühtlasi ka esimesel plaan jällegi rattaga tööle vuhada. Homme siis tuleb kõrvad/silmad katta ja mitte rõdule minna, et 100 veel püsiks :)


                 Linnadevahelise võistluse üllataja värbkakk

reede, 27. aprill 2018

Hannes, Otepää - Lääne-pöialpoiss Lüüsjärve ääres

Pealkiri reetis muidugi juba ära, kes mu tänase postituse peategelane on. Aga alustame ikka algusest.
Ei olnud see aasta veel ühe oma lemmikvaatluskoha - Lüüsjärve äärde jõudnud, seepärast hommikul marsruudi osas pikalt nuputamist polnud. Lootsin seal hüüpi kuulda.
Kohale jõudes ei läinud minutitki, kui kuulsin kõrvalt kuusemetsast üsna lähedalt kõrget pöialpoisi laulu. Oot-oot, kuidagi teistmoodi, ega ometi... Siis kostus veel... Määrangu kindluse mõttes peibutasin natuke, et tuleks lähemale. Tuligi ja hakkas 20m kaugusel haaval erutatult edasi-tagasi kargama ja laulma. Oligi tema - lääne-poialpoiss! Tegemist on selle liigi teise vaatlusega mul, esimese pärast sai Suure-Munamäe otsa eelmine aasta ronitud. Küll sai aga liigilisa Otepää looduspargi nimekiri.
Sel ajal, kui ma pöialpoisiga tegelesin kostus järve roostikust ka hüübi ja roo-ritsiklinnu laulu. Lüüsjärv täitis mu ootused täna kuhjaga!
Tagasiteel sain Alevijärve äärest uute liikidena ka salu-lehelinnu ja tikutaja. Järv ise oli peaegu tühi.
Ilm: +7 pilves.

kolmapäev, 18. aprill 2018

Monika - Tartu - Natuke algusest ja eilsest


Et rääkida eilsest, peab alustama algusest ehk siis kohe kui Estbirdingu sügiskoosolekul ökoralli poolt otsustati, oli mul selge, et Urmas hakkab hullu panema. Minu plaan oli säilitada mõistus ja vaadata lindu tagasihoidlikult -  olid ju veel meeles 2014. aasta lohisevad matkad ja valusad varbad.

Sõnu sööma hakkasin veebruaris, kui Raadi kalmistule plaanitud jalutuskäigu asemel, tuli mul eksprompt mõte Mõra metsade taga Rauli kohatud vöötkakku bongama minna.  Invasiooniaastast hoolimata polnud sel ägedal hooajal liiki veel näinud ja ka lifer varasemast oli kuskil kaugustes nähtud kakuke ehk siis mitte päris SEE. Retk oli õnnelik ja vöötkakk mõne meetri pealt registreeritud. Hoogu sattununa tuli soov ka vesipapp kirja saada, seega edasine suund oli Haaslavast läbi jooksev Mõra jõgi. Vesipappu ei leidnud, küll aga tegi häält ja vuhises ringi jäälind, mistõttu päris tühjade kätega ei jäänud. Tee peal tuli vastu hiireviu, hallõgija ja väiksemaid talvituvaid värvulisi ning kilomeetreid tuli esimese ökotamisega kokku 30+.

Järgnes linnade linnuralli, mida tegime peamiselt Ihaste linnaosas. Esimesed saabujad – põldlõoke, kiivitaja, metsvint, laululuik – surusid end tuulest läbi ja pakkusid kevadkerget liigilisa. Tipphetkeks olid hele-urvalind, keda ma ei uskunud olemas olevat. Üldse on liferitega nii, et ega enne hästi ei usu, kui ise ära ei tuvasta. Tähelepanekuna veel, et kui korra oled juba liiki näinud, siis hakkadki tegelasi sagedamini kohtama. Seekord ei lasknud kaua oodata, teine hele-urvalind sai fikseeritud vaid mõni aed edasi.

Lonkinud olen peamiselt Urmasega koos, sest vaatlustunnid on meile mõlemale see aeg, kus stressitase langeb ja kui üks on kõrvad, siis teine silmad. Juttu saab ka rääkida, kodus pole selleks nagunii mahti. Sedasi koos lonkides õnnestus Ihaste silla alusel üleujutatud luhal (esimese soojalainega ja esimesest kohatud haneparvest) põnevamatest liikidest kohata punakael-lagle ja kahte hallhane. Ära tuleb mainida, et need meie koos lonkimised kipuvad vähemalt 20 km pikad matkad tavaliselt olema, kuna linnast välja jõudmiseks tuleb juba tallata hea mitu kilomeetrit.

Jõudes nii eilsesse päeva, mil otsustasin lühikese jalutuskäigu kasuks Aardla järve ääres oleva üleujutatud lambakopli juurde. Kuigi ilm oli hall ja sombune, arvasin, et jõuan enne vihma tiiru ära teha. Kerge tibutamine taustal olin rõõmsalt üllatunud, kui kaks räuska naerukajakate vahelt silma hakkasid. Uutest liikidest tegutsesid alal tikutajad, heletildrid ja tutkad. Kogutud pardikomplektile tuli lisaks rägapardi paar. Tibutamine küll tihenes kui ma roo servas kuldhänilast märkasin ja pidasin õigeks mööda Porijõe kõrvalt minevat rada Emajõeni jalutada.

Päris raja alguses muutus tibutamine korralikuks sajuks aga kui ma rajalt torutades Aardlapalu karjääril järvekauri silmasin, siis oli vihm üsna teisejärguline. Oluline oli pilti teha ehk telefon välja ja asusin digiscopima. Veest tilkuv toru, tilkuvad näpud ja tilkuv telefon ei tohtinud segada üllast ettevõtmist. Ilupiltidest siin rääkida ei saa, üldse piltideks nimetada neid soperdisi on palju ja vihm polnudki siin peasüüdlane. Ka varasemalt räusktiire ja tutkaid pildistades oli tulemuseks kergelt öeldes katastroof ehk siis tõstan käed üles ja tunnistan, et kui peaksin kunagi imekombel mõne päris rari leidma, siis dokumenteerimiseks ma pole võimeline.

Karjääril oli ilus hulk tuttpütte, kokku lugesin 76 isendit (õhtul peale tööd luges Urmas sealsamas 108 pütti ja järvekaure oli selleks hetkeks 2 lindu). Aastapunktiks tuli ka üksik jõgitiir. Korraks piilusin ka raja lõpus Ihaste silla alusele üleujutatud luhale, kus jäi silma 60 sooparti, polegi neid ilusaid partlasi nii palju koos näinud.  Koju jõudmine oli katsumus omaette, linnulummusest väljas lirtsusin lonkides veel poolteist tundi sajus, enne kui pükstest väänatud ja saabastest kallatud liitreid sain lugeda. Rõõmsad olgu need, kes retke käigus ei muutu raskemaks J. Binoklit kuivatades tuli tõdeda, et tasakesi saabuvaid põõsalinde ei õnnestunud põõsastest tabada, küll aga olid kõik kohad täis väike-lehelinnu, punarinna ja vainurästa laulu.

Liike hetkel kokku 104.


esmaspäev, 16. aprill 2018

Hannes, Otepää

Tegelikult oli see mul juba neljas ökoretk, aga kuna esimestel midagi märkimisväärset silma ei hakanud, alustan nüüd postitamist.
Suundusin alla Pühajärvele, kus praegusel aastaajal kõige rohkem vaatlemist. Pühajärv on täiesti jääs - siin pole veel midagi teha. Liigun kõrvaloleva Neitsijärve äärde. Ka see järv on 95% ulatuses veel jääga kaetud, aga sellist kajakamöllu pole minu silmad siin veel näinud! Umbes 200 naerukajakat, 10 hõbekajakat, pea sama palju kalakajakaid. Kisa oli kõva. Vaba veega kaldaservadesse mahtusid ka mõned sõtkad ja kühmnokk-luige paar. Neil õnnestus eelmisel aastal üle paljude aastate ka pojad üleskasvatada. Näis, kuidas seekord.
Neitsijärve ümbrus on üldiselt väga rähnirikas, aga seekord on kõik millegipärast vait.
Tagasiteel jään kõrgema koha peal röövlinde torutama. Läks 20 minutit enne, kui esimene silma jäi! Ja kohe väga hea liik - kanakull oli saagijahil. Iga aasta mul teda Otepää ümbruses kohata ei õnnestugi, niiet, hea leid. Enne kui päeva parim liik toru ette ilmus, sain veel ühe hiireviu nähtud. Ja siit ta tuleb - mustaselgne kajakas tiirutab vaikselt põhja poole! Kumb ta on - tõmmu- või merikajakas? Valgusolud on head, aga distants pea kilomeeter, ja no ei suuda ma kindlalt ära määrata! 😠 Tõmmukajakas ta väga suure tõenäosusega oli, aga kuna tegu oleks olnud uue liigiga Otepää looduspargi nimekirjas, peab 100% kindel olema. Oi kuidas oleks tahtnud, et kajakaspetsialist Uku mu kõrval oleks seekord olnud! ;)