pühapäev, 25. veebruar 2018

Sander - Üle jäätee Noarootsi

Mõte ületada rattaga (esmakordselt) Haapsalu-Österby (Noarootsi jäätee) jääteed tekkis juba siis, kui käisid jutud selle avamisest. Hea viis talvel hoida kümneid kilomeetreid kokku. Juba eilsel EV pidupäeval hakkasin mõtlema, et ei tea ka kuidas ilm on ja kuidasmoodi ma seal autode ees või kõrval laveerin. Aga saabudes täna kohale tuli üllatuseks, et mitteautojuhtidele on rajatud kõrvale nn. kergliiklustee, mis väiksema lumekihiga oli täitsa kenasti rattaga läbitav ja ilm oli alla kümne miinuskraadi ning mõnus päikseline. Ühesõnaga panin veits ''hullu'' ja sõitsin täna 5h maha 50,5km. Sihiks võtsin siis Aulepa tuulikute ala, et hea õnne korral näha ära vöötkakk (kes kahjuks jäigi nägemata ja hiljem kodus avastasin, et mõnda kohta ma ei kiiganudki, kus teda eelnevatel nädalatel näha oli). Aga see-eest sain kirja karvasjalg-viu. Tükimat aega vöödikut otsides ja kerget tuult trotsides sain juba tuulikute ala kõrvalt väiksest metsatukast kirja teise uue liigi väike-kirjurähni. See oli kena üllatus ja sain ka temast vahva pildiseeria. Kõige hullemini ei läinudki ning päev oli päris mõnus, kuigi hetkel väga ''tantsupõrandale'' ei roniks :D Äpp näitas mulle pidupäevataastumisporotsessiks 3986kcal, mis võib ka veidi liiast olla kuna unustasin jalutamisrežiimi peale (oleks pidanud rattasõidurežiim olema).

Veebruari algul käisin ka 9km jalutuskäigul Uuemõisa ja Haapsalu vahel milleks kulus 2,3h, soov oli näha nurmkanu, keda juba teist korda otsima läksin, aga jällegi tulemusteta. Selle eest sain suurnokk-vindi ja salutihase. Kuu algul lisandus ka kuldnokk, kui käisin prügi välja viimas :)

Hetkeseis on 53 liiki!
Ustav sõber aastast 2004 :)

kolmapäev, 7. veebruar 2018

Ökoralli jaanuari kokkuvõte

Ongi esimene kuu ökorallit selja taga. Kellele mõiste segaseks jääb, siis ökoralli on lindude vaatlemine, mille käigus üritatakse näha-kuulda võimalikult palju linnuliike, kasutamata  selle juures liikumiseks mootoriga sõiduvahendeid. Täpsem info ka lehe paremas servas. Ilm jaanuari esimeses pooles soosis linnuvaatlejaid ning lubas ka jalgrattaga ringi tiirutada. Kuu lõpupoole hakkas ilm soosima suusatajaid, kuid tänu külmematele ilmadele ja lumele ilmusid mitmed linnuliigid inimasustusele lähemale.

Jaanuaris osales Estbirdingu ökorallil 28 osalejat, neist kaks üritasid kahest pesast - seega 30 nimekirja. Kokku kulutasime taldu 823,6 km võrra ning karastunumad kruttisid pedaale kokku 383,9 km jagu. Muude liikumisviiside kohta infot ei laekunud.

Liike nägime kokku 84, kellest ässasid ehk liike, keda nägi-kuulis ainult üks osaleja, oli 9.

ÄSSAD:

Jüri - 2 (piilpart ja karvasjalg-viu)
Tarvo - 1 (rääkspart)
Hannes P. - 1 (rohukoskel)
Heikki - 1 (kodukakk)
Riho Mä. - 1 (tuttlõoke)
Uku - 1 (punarind)
Sander - 1 (hoburästas)
Kalle - 1 (kanepilind)

TUBLIMAD:

jalgsi - Urmas 248,3 km
rattaga - Tiiu 81,5 km ja Jaak 80 km
vaatlustunde - Urmas 45 tundi

EDETABEL 31.01.2018.a. seisuga

1. Tarvo - 49
1. Riho Mä - 49
1. Kalle - 49
4. Sander - 48
5. Tarmo - 45
6. Urmas - 43
7. Indrek - 40
8. Jaak - 38
9. Peter - 37
10. Jüri (I) - 34
11. Tiiu -  33
12. Hannes P - 32
13. Eedi - 30
14. Kaarel - 29
15. Monika - 28
15. Kaia (I) - 28
15. Renno - 28
18. Uku - 27
19. Janne - 26
19. Kalmer - 26
19. Rene - 26
22. Ranno - 25
23. Kaidi - 24
24. Heikki - 22
24. Art Villem - 22
26. Kaia (II) - 20
27. Jüri (II) - 19
27. Riho Ma - 19
29. Hannes M - 16
30. Aire - 11

Kes nüüd leiab, et talla-alused sügelevad, ratas tahab tuulutamist või vorm rannahooajaks timmimist, siis liituda jõuab veebruarist ning ka hiljem. Võistlus kestab terve aasta. Kuigi juba muistsed linnuhuvilised teadsid - kes jaanuaris nähtud, see veebruaris hooletu.

pühapäev, 4. veebruar 2018

Janne, Saue

Nii vähe on õnneks vaja

Esimene ökoralli kuu on otsa saanud ja täna, viimasel jaanuarikuu päeval paistnud päike oli kui kingitus, mis tahtis lahtipakkimist. Tegin paaritunnise tiiru tagasihoidlikus lootuses puukoristaja leida ja lootus täituski. Pealekauba sain pöialpoisid ja et päev kohe hästi tore oleks, siis üllatas ülelennuga hallhaigur. Kuna mulluse harjumuse järgi üritan kõiki tänavu kohatud liike ka pildile saada, siis sai haigur kiiresti kaamera abil dokumenteeritud. Tähelepanuväärseim külaline on sel kuul olnud siiski kaelus-turteltuvi, kes alates 17.jaanuarist tänaseni naabruskonnas püsib. Aga tema vaatluseks on küll kaloreid häbematult vähe kulunud, ent õnnehormoonide tootlus see-eest tublisti kasvanud. Iga päev, kui näen, et jätkuvalt olemas, tuju tõuseb.


Nii alustasin juttu 1.veebruaril, aga read jäid postitamata, seda enam, et järgnevate päevade jooksul tundus, et kaelus-turteltuvi on ka edasi liikunud ning sellest oli natuke meel nukker. Aga täna ilmus tuvi taas õunapuu alla teri nokkima ja minu õnnehormoonide hulk kerkis kohe mitme pügala võrra. Õnneks on nii vähe vaja!


 

reede, 2. veebruar 2018

Tiiu, Ilmatsalu

Pärast kasinat 1. jaanuari starti olen teinud nüüd ka pikemaid sõite. Esimese pikema tiiru tegin 14. jaanuaril mööda Ilmatsalu Linnuteed metsa vahele, ilm oli mõnus ja tuuletu. Nädala jagu oli juba olnud külma ning Ilmatsalu jõgi värskelt kaanetunud. Jõgi oli enne jäässe minekut ka üle kallaste ajanud ning alates Ilmatsalu vaatetornist umbes pool matkarajast ähvardava jää all. Juba istusid hullud kalamehed keset jõge ja olid rida auke jäässe puurinud. Pärast Ilmatsalu metsatiiru sõitsin ka Tüki-Üleoja majade vahele. Kirja sain ca 10 liiki, jalgrattaga kogunes kilomeetreid 12,8.

Märkus Hannesele: strateegiast ja taktikast jääb sel aastal väheks,
ka outfit peab paigas olema.

21. jaanuaril leidis Raul ühe vöötkaku Tartu linna lähistelt, minu pesast 22 km kaugusel... Samal päeval ei olnud võimalik bongama minna, kaalusin minna järgmisel päeval. Just nimelt kaalusin, sest ei olnud kindel, kas ikka lähen. Hommikul jätkuvalt skeptiline olles panin ikkagi toru seljakotti ja vedasin ratta välja. Startisin kell 7:30 ja sõitsin Tartu poole. Oli veel pime, niisiis sai ka helkurvest selga tõmmatud. Hea meelega oleks paigaldanud jalgratta ette ja taha ohumärke ning muid kellasid-vilesid, aga selleks polnud aega. Arvestasin, et 22 km võib talviste tingimustega võtta umbes 2-3 tundi. Aardla ringilt Olerexi prügikastide juurest sain ökopunktiks künnivarese. Umbes kell 10:30 olin lõpuks jõudnud vöötkaku leiukohta, aga bongatavat ennast ei olnud. Nojah. Kohapeal tegin aega parajaks, taastasin kaotatud kaloraaži ja vaatasin ümbruskonna üle. Tagasisõit oli puhas venimine. Sõitsin läbi Tuigo metsa Aardla lautade juurde, sealt Aardla poldrile. Vahepeal ilmutas end hallõgija - veel üks ökopunkt. Aardla poldril ajasid rongad taga ühte kullilist, aga liigini ära ei määranud. Aardla järve põhjaosa oli jää all ning otsustasin jalgrattaga sealtkaudu minna kuni Porijõeni, sest ei tahtnud maanteel autodega võidu ajada. Ei olnud hea mõte. Jalgrattaga jääl ja paksus lumes oli üdini mõttetu sõita, tuli minna jalgratas käekõrval. Aeg-ajalt proovisin jalgrattaga ka, aga ei saa salata, lõpuks sain külje maha. Rohkem ei katsetanud ja kuni koduni spekuleerisin, kas seljakotis olev optika on mõrades või mitte. Tagasi Võru tänava viaduktide juurde jõudsin kell 13, sealt jalutasin jalgrattaga läbi Tartu linnaosade (Variku ja Tammelinna), kust sain ökopunktiks musträsta. Üldiselt linnud sebisid Tartu linna vahel palju, kuid valdavalt sellised, kes mulle huvi enam ei pakkunud. Pärast Tartus jalutamist sõitsin jalgrattal kuni Rahingeni. Kohalikust külapoest sain odavat kütust, mille konsumeerisin sealsamas Rahinge bussipeatuses, täieliselt istet nautides. Viimased kilomeetrid läksid keeruliseks, lumetorm oli vahepeal võimust võtnud ja tuul oli otse vastu. Andis ikka koduni rühkida küll.

Tuim minek Rahingest Ilmatsaluni.

Vaatasin ka Tüki silla alla, äkki veab vesipapiga. Mida pole, seda pole. Ühesõnaga rassimist oli palju, saak aga kesine. Kaloraaži kaotamisest ei tea rääkida, aga jalalihased peaksid sellise tapmise peale küll kasvama hakkama. Läbisin 48 km, aega läks 7 tundi ja 46 minutit, liike +3. Ökoimetajatest said sellel aastal kirja rebane ja kitsed. Järgmisel päeval sõitsin taaskord läbi Ilmatsalu kalatiikide ja metsa, lootuses leida nt sabatihaseid või rähne (peale suur-kirju), aga nende osas jäin nulli. Ökopunktiks kukkus porr, lisakilomeetreid tuli juurde umbes 9.

30. jaanuaril tegin ekspeditsiooni enda jaoks tundmatutele aladele: Teilma turbatiigid ja ümbruskonna mets Teilma külas. Jalgrattaga sõitsin kuni teeolud muutusid läbimatuks. Jätsin ratta maha ja ülejäänud maa jalutasin. Seekord tormata ei viitsinud ja läksin äärmiselt laisal sammul, takseerisin maas olevaid jäljeridasid (jänesed, rebased, hiired, rongad) ning nautisin metsaga metsamaa ilusaid vaateid. Uuteks liikideks tulid mänsak, musträhn ja tutt-tihane. Teilma turbatiigid olid jääs, kuid Ulila turbakarjääris käis hoogne töö. Vahepeal möödus üks subadultne merikotkas, kes maandus turbaaunale. Ulila turbakarjäärile ma ei kippunud ning jätkasin metsaäärset teed. Tee peale jäi loomakorjus koos kahe merikotkaga, kes mind nähes tegid kümne rongaga vehkat. Pärast Teilma turbatiikide ülevaatamist valisin uue eksootilise ja avastamata raja, mis suundus edasi läände, kaardi järgi rohkem nagu raba peale. Uhke männikuni jõudnult pidin ajanappuse tõttu tagasi minema. Üks hull urvalind, keda olin juba enne tee peal näinud, oli ikka veel, pärast nelja tundi, sama koha peal. Ju siis oli ta kraavi servalt keset metsi leidnud endale hea toidubaasi. Tagasiteel tuli korraks välja päike ning oli kahju metsast välja tulla. Kokkuvõttes oli päev igati korda läinud, ilm oli vaikne ning jalutuskäik mõnus. Tol päeval sain kokku 14 km, sh jalgsi 8 km. Jagan Riho rõõmu ökoralli üle, sest see annab põhjust kodukandis kordades rohkem ringi liikuda :) ja muskel kasvab mühinal. Jaanuarikuu seisuga on ökopunkte kogunenud 33, kilomeetreid jalgrattal 81,5 ja jalgsi 10.

Kohustuslik kirjandus ökorallitajatele: Eesti Loodus, märts 2016.
Kogu jantimise saab kokku võtta lausega, mis on kirjas eelviidatud Eesti Looduses: "Nagu paljude masohhistlike loodusharrastuste puhul, kipub ka [---] jalgrattamatka võlu pahatihti piirduma nelja sõnaga: pärast on hea meenutada."

neljapäev, 1. veebruar 2018

Riho, Kalvre – esimene 50


Nagu „Kevades“, kui 100 ei jõua teeks 50. Selline plaan tekkis 30. jaanuaril.
Et aga kõik ausalt ära rääkida, alustan algusest.
Aasta esimene päev läks teiste eesmärkide poole püüeldes ning pesast väljudes ja tagasi jõudes polnud päevavalgust ega linnukesi.
Teisel jaanuaril sai esimesed 9 aknalindu kirja ja ökoaasta oli alanud. Hallpea-rähn ja musträstas ja „igapäevased“ olid olemas. 3.01 tuli hiireviu tihasepekile ja 8.01 varblasekull, rasvaseid rohevinte püüdma. Ette rutates saan öelda, et jaanuari lõpuks kogunes ÖKONOOMSELT st. tugitoolist või aknalauale nõjatudes kogutud liike 21 J
Talilinnuloenduse otsustasin juba varakult aasta lõpust jaanuari nihutada. Saigi 7.01 pikem jalgsimatk tehtud ja veidi liigilisa kogutud. Parimad liigid kohtamise järjekorras laanepüü, musttihane, põhjatihane (pole sellel aastal veel toidulaual käinud!), tamme- ja valgeselg-kirjurähn. Õisu järv oli selleks ajaks jääs ja sealt lisa ei tulnud.
Peale selle, kui Valga poisid olid vöötkaku ära võtnu polnud minulgi pääsu. Kuna vöötkakk istus mul linnulennult 4 km kaugusel pesast, pidin asja kähku ette võtma. 7. jaanuaril, kui kena talveilm oli siidisaba ja haraka, mugavustsoonis kätte mänginud, seadsin sammud garaaži poole. Seal ootas eelmisest ökoaastast jõude seisev velo. Rehvid õhku täis ja minek! Käiguvaheti hästi ei toiminud, kuid keha mäletas liigutusi küll. Teel eesmärgile said kirja Õisu alevikust kodutuvi, koduvarblane ja metsa vahelt mänsak. Vöödik oli ennast vana talukoha puudese ära peitnud, kuid käes ta oli! Koju jõudes oli esimene 11km rattasõitu  tehtud ja meeleolu ülev.
Tuttlõoke – vaadates Tiiu rattakilomeetrite edenemist ja hirmul raudmees Rauli ees võtsin 20. jaanuaril mis tõotas jälle üks kena talvepäev tulema, ette jalgrattasõidu Viljandisse. Vaja ju ikka nö. kodune liik esimesena kirja saada. Orikalt sain ka kohe liigilisa – kühmnokk solberdas Raudna jões. Tuttlõoke oli ka sellel päeval armsasti lahke ning ei sundinud ennast otsima! Siis oli plaani järgi sõit „mädajärve“ Tänassilma jõe algusesse e. Viljandi reoveepuhasti taha. Rooruik ja punarind olid juba mõttes kirjas, kuid kahjuks mõtetesse nad jäid. Õnneks sai linna vahelt juba kuldnoka kirja ning mädajärvest loodetud käblikule ja kanakullile ka väike-kirjurähni juurde. Et pikk sõit ikka asjalikum oleks, siis prügimäelt künnivares ka ära napsatud. Kuna kodus tutt-tihasega kitsas, siis tagasiteel Sinialliku metsast tema ka kotti. Lisaboonusena lehisepuistu juurest rapsipõllust üksik metsvint toiduotsinguil, koos urvalindudega.
Üks asi oli veel, talilinnuloendusest alates, kripeldama jäänud. Toona jäid üsna tavalised loendusraja liigid – vesipapp ja laanerähn nägemata. 18. jaanuari õhtupoolikul sai see viga parandatud. Seekord oli Õisu põrguorg ja Vidva oja lahked ning lisaks tervislikule jalutuskäigule sai soovitud liigid ka kirja.
Ja nüüd jõuan sinna, millest alustasin. Kuu viimastel päevadel, kui liike oli juba 48 kogunenud, tuli mõte, et ilus oleks kuu lõpuks  50. täis saada. Koju jõudes oli veel veidi valgust ja jooksujalul minema. Sabatihane tuli lihtsalt, no musträhn ja jäälind veel juurde ja tehtud ta on - aga tühjagi! Koju jõudes mõtlesin, et ilus õhtu – kakukesed päästavad mu plaani. Loodetud värbu ja kodukaku aseme tuli hoopis üllatuslikum – händkakk. Homme on ka päev, see viimane – küll saan. Vilistasin vinetaguse superkuu valgel kuni südaööni, tuul tõusis, maru algas, kuid üks jäi puudu L
Täna hobuseid tallist koplisse lastes, nokitses kaks ohakalindu kraaviserva pujudes. Mis teha hiljaks jäite – ütlesin neile, "50" ndad aga siiski!
Aga tore ikka, et jälle ökoaasta! Start ka oma arust vinge, sest sellel aastal nii vaatlustunde jalgsi- ja rattakilomeetreid, ühe kuuga, kogutud pool 2014 aasta kogusummadest.