pühapäev, 4. veebruar 2018

Janne, Saue

Nii vähe on õnneks vaja

Esimene ökoralli kuu on otsa saanud ja täna, viimasel jaanuarikuu päeval paistnud päike oli kui kingitus, mis tahtis lahtipakkimist. Tegin paaritunnise tiiru tagasihoidlikus lootuses puukoristaja leida ja lootus täituski. Pealekauba sain pöialpoisid ja et päev kohe hästi tore oleks, siis üllatas ülelennuga hallhaigur. Kuna mulluse harjumuse järgi üritan kõiki tänavu kohatud liike ka pildile saada, siis sai haigur kiiresti kaamera abil dokumenteeritud. Tähelepanuväärseim külaline on sel kuul olnud siiski kaelus-turteltuvi, kes alates 17.jaanuarist tänaseni naabruskonnas püsib. Aga tema vaatluseks on küll kaloreid häbematult vähe kulunud, ent õnnehormoonide tootlus see-eest tublisti kasvanud. Iga päev, kui näen, et jätkuvalt olemas, tuju tõuseb.


Nii alustasin juttu 1.veebruaril, aga read jäid postitamata, seda enam, et järgnevate päevade jooksul tundus, et kaelus-turteltuvi on ka edasi liikunud ning sellest oli natuke meel nukker. Aga täna ilmus tuvi taas õunapuu alla teri nokkima ja minu õnnehormoonide hulk kerkis kohe mitme pügala võrra. Õnneks on nii vähe vaja!


 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar