Riho, Kalvre – esimene 50

Nagu „Kevades“, kui 100 ei jõua teeks 50. Selline plaan tekkis 30. jaanuaril.

Et aga kõik ausalt ära rääkida, alustan algusest.

Aasta esimene päev läks teiste eesmärkide poole püüeldes ning pesast väljudes ja tagasi jõudes polnud päevavalgust ega linnukesi.

Teisel jaanuaril sai esimesed 9 aknalindu kirja ja ökoaasta oli alanud. Hallpea-rähn ja musträstas ja „igapäevased“ olid olemas. 3.01 tuli hiireviu tihasepekile ja 8.01 varblasekull, rasvaseid rohevinte püüdma. Ette rutates saan öelda, et jaanuari lõpuks kogunes ÖKONOOMSELT st. tugitoolist või aknalauale nõjatudes kogutud liike 21 J

Talilinnuloenduse otsustasin juba varakult aasta lõpust jaanuari nihutada. Saigi 7.01 pikem jalgsimatk tehtud ja veidi liigilisa kogutud. Parimad liigid kohtamise järjekorras laanepüü, musttihane, põhjatihane (pole sellel aastal veel toidulaual käinud!), tamme- ja valgeselg-kirjurähn. Õisu järv oli selleks ajaks jääs ja sealt lisa ei tulnud.

Peale selle, kui Valga poisid olid vöötkaku ära võtnu polnud minulgi pääsu. Kuna vöötkakk istus mul linnulennult 4 km kaugusel pesast, pidin asja kähku ette võtma. 7. jaanuaril, kui kena talveilm oli siidisaba ja haraka, mugavustsoonis kätte mänginud, seadsin sammud garaaži poole. Seal ootas eelmisest ökoaastast jõude seisev velo. Rehvid õhku täis ja minek! Käiguvaheti hästi ei toiminud, kuid keha mäletas liigutusi küll. Teel eesmärgile said kirja Õisu alevikust kodutuvi, koduvarblane ja metsa vahelt mänsak. Vöödik oli ennast vana talukoha puudese ära peitnud, kuid käes ta oli! Koju jõudes oli esimene 11km rattasõitu  tehtud ja meeleolu ülev.

Tuttlõoke – vaadates Tiiu rattakilomeetrite edenemist ja hirmul raudmees Rauli ees võtsin 20. jaanuaril mis tõotas jälle üks kena talvepäev tulema, ette jalgrattasõidu Viljandisse. Vaja ju ikka nö. kodune liik esimesena kirja saada. Orikalt sain ka kohe liigilisa – kühmnokk solberdas Raudna jões. Tuttlõoke oli ka sellel päeval armsasti lahke ning ei sundinud ennast otsima! Siis oli plaani järgi sõit „mädajärve“ Tänassilma jõe algusesse e. Viljandi reoveepuhasti taha. Rooruik ja punarind olid juba mõttes kirjas, kuid kahjuks mõtetesse nad jäid. Õnneks sai linna vahelt juba kuldnoka kirja ning mädajärvest loodetud käblikule ja kanakullile ka väike-kirjurähni juurde. Et pikk sõit ikka asjalikum oleks, siis prügimäelt künnivares ka ära napsatud. Kuna kodus tutt-tihasega kitsas, siis tagasiteel Sinialliku metsast tema ka kotti. Lisaboonusena lehisepuistu juurest rapsipõllust üksik metsvint toiduotsinguil, koos urvalindudega.

Üks asi oli veel, talilinnuloendusest alates, kripeldama jäänud. Toona jäid üsna tavalised loendusraja liigid – vesipapp ja laanerähn nägemata. 18. jaanuari õhtupoolikul sai see viga parandatud. Seekord oli Õisu põrguorg ja Vidva oja lahked ning lisaks tervislikule jalutuskäigule sai soovitud liigid ka kirja.

Ja nüüd jõuan sinna, millest alustasin. Kuu viimastel päevadel, kui liike oli juba 48 kogunenud, tuli mõte, et ilus oleks kuu lõpuks  50. täis saada. Koju jõudes oli veel veidi valgust ja jooksujalul minema. Sabatihane tuli lihtsalt, no musträhn ja jäälind veel juurde ja tehtud ta on - aga tühjagi! Koju jõudes mõtlesin, et ilus õhtu – kakukesed päästavad mu plaani. Loodetud värbu ja kodukaku aseme tuli hoopis üllatuslikum – händkakk. Homme on ka päev, see viimane – küll saan. Vilistasin vinetaguse superkuu valgel kuni südaööni, tuul tõusis, maru algas, kuid üks jäi puudu L

Täna hobuseid tallist koplisse lastes, nokitses kaks ohakalindu kraaviserva pujudes. Mis teha hiljaks jäite – ütlesin neile, "50" ndad aga siiski!

Aga tore ikka, et jälle ökoaasta! Start ka oma arust vinge, sest sellel aastal nii vaatlustunde jalgsi- ja rattakilomeetreid, ühe kuuga, kogutud pool 2014 aasta kogusummadest.