Tiiu, Ilmatsalu

Pärast kasinat 1. jaanuari starti olen teinud nüüd ka pikemaid sõite. Esimese pikema tiiru tegin 14. jaanuaril mööda Ilmatsalu Linnuteed metsa vahele, ilm oli mõnus ja tuuletu. Nädala jagu oli juba olnud külma ning Ilmatsalu jõgi värskelt kaanetunud. Jõgi oli enne jäässe minekut ka üle kallaste ajanud ning alates Ilmatsalu vaatetornist umbes pool matkarajast ähvardava jää all. Juba istusid hullud kalamehed keset jõge ja olid rida auke jäässe puurinud. Pärast Ilmatsalu metsatiiru sõitsin ka Tüki-Üleoja majade vahele. Kirja sain ca 10 liiki, jalgrattaga kogunes kilomeetreid 12,8.

Märkus Hannesele: strateegiast ja taktikast jääb sel aastal väheks,
ka outfit peab paigas olema.

21. jaanuaril leidis Raul ühe vöötkaku Tartu linna lähistelt, minu pesast 22 km kaugusel... Samal päeval ei olnud võimalik bongama minna, kaalusin minna järgmisel päeval. Just nimelt kaalusin, sest ei olnud kindel, kas ikka lähen. Hommikul jätkuvalt skeptiline olles panin ikkagi toru seljakotti ja vedasin ratta välja. Startisin kell 7:30 ja sõitsin Tartu poole. Oli veel pime, niisiis sai ka helkurvest selga tõmmatud. Hea meelega oleks paigaldanud jalgratta ette ja taha ohumärke ning muid kellasid-vilesid, aga selleks polnud aega. Arvestasin, et 22 km võib talviste tingimustega võtta umbes 2-3 tundi. Aardla ringilt Olerexi prügikastide juurest sain ökopunktiks künnivarese. Umbes kell 10:30 olin lõpuks jõudnud vöötkaku leiukohta, aga bongatavat ennast ei olnud. Nojah. Kohapeal tegin aega parajaks, taastasin kaotatud kaloraaži ja vaatasin ümbruskonna üle. Tagasisõit oli puhas venimine. Sõitsin läbi Tuigo metsa Aardla lautade juurde, sealt Aardla poldrile. Vahepeal ilmutas end hallõgija - veel üks ökopunkt. Aardla poldril ajasid rongad taga ühte kullilist, aga liigini ära ei määranud. Aardla järve põhjaosa oli jää all ning otsustasin jalgrattaga sealtkaudu minna kuni Porijõeni, sest ei tahtnud maanteel autodega võidu ajada. Ei olnud hea mõte. Jalgrattaga jääl ja paksus lumes oli üdini mõttetu sõita, tuli minna jalgratas käekõrval. Aeg-ajalt proovisin jalgrattaga ka, aga ei saa salata, lõpuks sain külje maha. Rohkem ei katsetanud ja kuni koduni spekuleerisin, kas seljakotis olev optika on mõrades või mitte. Tagasi Võru tänava viaduktide juurde jõudsin kell 13, sealt jalutasin jalgrattaga läbi Tartu linnaosade (Variku ja Tammelinna), kust sain ökopunktiks musträsta. Üldiselt linnud sebisid Tartu linna vahel palju, kuid valdavalt sellised, kes mulle huvi enam ei pakkunud. Pärast Tartus jalutamist sõitsin jalgrattal kuni Rahingeni. Kohalikust külapoest sain odavat kütust, mille konsumeerisin sealsamas Rahinge bussipeatuses, täieliselt istet nautides. Viimased kilomeetrid läksid keeruliseks, lumetorm oli vahepeal võimust võtnud ja tuul oli otse vastu. Andis ikka koduni rühkida küll.

Tuim minek Rahingest Ilmatsaluni.

Vaatasin ka Tüki silla alla, äkki veab vesipapiga. Mida pole, seda pole. Ühesõnaga rassimist oli palju, saak aga kesine. Kaloraaži kaotamisest ei tea rääkida, aga jalalihased peaksid sellise tapmise peale küll kasvama hakkama. Läbisin 48 km, aega läks 7 tundi ja 46 minutit, liike +3. Ökoimetajatest said sellel aastal kirja rebane ja kitsed. Järgmisel päeval sõitsin taaskord läbi Ilmatsalu kalatiikide ja metsa, lootuses leida nt sabatihaseid või rähne (peale suur-kirju), aga nende osas jäin nulli. Ökopunktiks kukkus porr, lisakilomeetreid tuli juurde umbes 9.

30. jaanuaril tegin ekspeditsiooni enda jaoks tundmatutele aladele: Teilma turbatiigid ja ümbruskonna mets Teilma külas. Jalgrattaga sõitsin kuni teeolud muutusid läbimatuks. Jätsin ratta maha ja ülejäänud maa jalutasin. Seekord tormata ei viitsinud ja läksin äärmiselt laisal sammul, takseerisin maas olevaid jäljeridasid (jänesed, rebased, hiired, rongad) ning nautisin metsaga metsamaa ilusaid vaateid. Uuteks liikideks tulid mänsak, musträhn ja tutt-tihane. Teilma turbatiigid olid jääs, kuid Ulila turbakarjääris käis hoogne töö. Vahepeal möödus üks subadultne merikotkas, kes maandus turbaaunale. Ulila turbakarjäärile ma ei kippunud ning jätkasin metsaäärset teed. Tee peale jäi loomakorjus koos kahe merikotkaga, kes mind nähes tegid kümne rongaga vehkat. Pärast Teilma turbatiikide ülevaatamist valisin uue eksootilise ja avastamata raja, mis suundus edasi läände, kaardi järgi rohkem nagu raba peale. Uhke männikuni jõudnult pidin ajanappuse tõttu tagasi minema. Üks hull urvalind, keda olin juba enne tee peal näinud, oli ikka veel, pärast nelja tundi, sama koha peal. Ju siis oli ta kraavi servalt keset metsi leidnud endale hea toidubaasi. Tagasiteel tuli korraks välja päike ning oli kahju metsast välja tulla. Kokkuvõttes oli päev igati korda läinud, ilm oli vaikne ning jalutuskäik mõnus. Tol päeval sain kokku 14 km, sh jalgsi 8 km. Jagan Riho rõõmu ökoralli üle, sest see annab põhjust kodukandis kordades rohkem ringi liikuda :) ja muskel kasvab mühinal. Jaanuarikuu seisuga on ökopunkte kogunenud 33, kilomeetreid jalgrattal 81,5 ja jalgsi 10.

Kohustuslik kirjandus ökorallitajatele: Eesti Loodus, märts 2016.

Kogu jantimise saab kokku võtta lausega, mis on kirjas eelviidatud Eesti Looduses: "Nagu paljude masohhistlike loodusharrastuste puhul, kipub ka [---] jalgrattamatka võlu pahatihti piirduma nelja sõnaga: pärast on hea meenutada."