Kolmapäev, 26. detsember 2018

Tiiu, Ilmatsalu

Teine poolaasta kulges passiivse ökotamisega, sest muud edasilükkamatud tööd nõudsid tähelepanu. Olin endale püstitanud eesmärgiks 170 ökoliiki, mis tundus mulle olevat saavutatav, ja selle ka täitsin. Kokku nägin 176 liiki, vaatlustunde kogunes 228, jalgsi kõndisin 66 km ja rattaga sõitsin kokku 955 km. Esimese poolaasta lõpuks suutsin rattaga sõita juba väga pikki maid võrreldes aasta algusega, kuid teise poolaasta looderdamine maksab juba kätte ning füüsiline pool hakkab nõrgaks jääma. Kõige rohkem ökotasin maikuus, kui sõitsin kokku 320 km ja vaatlustunde tuli 83. Tootlus võrreldes aprilliga oli küll madalam, aga siiski 37 liiki tuli juurde. Maikuu esimesel dekaadil algas ka turistide massränne Ilmatsalu kalatiikidel ja Kärevere luhal, kes püüdsid kätte saada kas kukkurtihast või rohuneppi. Maikuus ökotasin ka ühe põdra oma imetajate listi (suht fiktiivne list, imetajaid aktiivselt imetajaid ei otsi ja list sisaldab vaid neid liike, kellele olen kogemata otsa komistanud).

Meeleolusid ööretkedelt

Juunikuu retkedest jääb meelde üks 90-kilomeetrine päev, kui käisin Tabiveres kaelus-turteltuvisid vaatamas ja pärast seda nautisin ööhääli Ilmatsalu kalatiikidel, Rahinge põldudel ja Viljandi maantee ümbruses. Öö oli uskumatult tuulevaikne, kuulsin rukkirääkusid, öösorri, rooruika ja täpikhuiku. Tagasi pesasse jõudsin kell 2 öösel. Juunikuus "varastasin" Ilmatsalu linnutee parklas omaenda ratast, sest võti murdus luku sisse ja ratast enam lahti ei saanud. Tuli jalutada koju rauasae järgi. Pärast juunikuu esimest poolt panin linnuvaatleja ameti maha ja pärast seda lisandusid ökolisti vaid mõned üksikud poolkogemata leitud liigid: põldvutt, plütt, tumetilder, kanakull, värbrüdi, kodukakk, veetallaja, soopart. Ääremärkus: kodukaku sain kirja südaöösel, kui magasin kodus lahtise akna all ja ärkasin tema huilgamise peale. Ökonoomsemat punkti annab otsida, aga seda vaid juhul, kui mitte arvestada kevadel tehtud pingutust tema leidmiseks.

Kaasvõitlejad Monika ja Urmas Ilmatsalus

Kokkuvõttes oli ökoralli üks inspireerivamaid rallisid üldse, milles seni olen osalenud. Lisaks iseenda füüsilisele tapmisele õppisin nii mõndagi juurde nii linnumaailma kui ka kodukandi kohta. Mul on kahju, et ei saanud ökorallile rohkem aega panustada, aga jään pikisilmi ootama järgmist ökorallit. Aitäh kaasvõitlejatele ja muidugi Kallele ürituse eestvedamise eest!

Üks viimaseid ökoretki sügisel

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar