Peter – Saunja lahe rändajad ja linnade linnuvaatlus Haapsalus

Möödund pühapäevane linnade linnuvaatlus oli vahva kogemus, millest tänu Sanderi kutsele esimest korda osa sain. Kuna seda kavandati jalgsi, siis loomulikult tekkis ahvatlus oma ökopunktidele täiendust noppida. Selleks aga tuli ju hommikul kella 5 paiku (oeh, kellakeeramine ka veel) pimedas, libedas ja vastutuult üle 10 km kokkulepitud kohtumispaika Haapsalus jalgrattaga kohale vändata. Kuna mu varahommikune väljasõit veidi hilines ja vastutuul oli üsna tugev, siis pidin tugevamalt pedaale tallama. Ja mingil hetkel jõudsin juba oma otsust veidi kahetsema hakata. Jõudsin kohtumispaika läbimärja ja väsinuna. Hea, et kaaslased kõva kõnnitempot ei teinud ja kui kohe alguses värbkakuga kohtusime, oli kogu vaev unustatud. Kakukesest õnnestus isegi mingi pilt saada ja kuulsime veel ka teist vilistajat! Kuna meri oli jätkuvalt jääs, siis jäi loodetud päevasaak tagasihoidlikumaks. Õnneks hoolitses vendade Valkerite tiim Haapsalu suurema skoori eest, mida me siis mõne liigiga ikka täiendasime. Saime 42 liiki, millest 4 siis nö ässad. Sain veelkord kinnitust, et häälvaatluse teel on mul veel pikad sammud vaja astuda. Sanderi kogemused kulusid mõistagi kõige rohkem marjaks. Kui algul tundus, et pea kõik kogutud olid tavalised liigid ja vist sain ca 4-5 uut ökopunkti, siis õhtul kokkuvõtteid uurides selgus rõõmus tõsiasi – kogunisti 9 uut ökoliiki! Jalgratta km-eid kogunes siis rohkem kui 20 ja jalgsi ca 18 km. Veekeskuse eest tagasiteele asudes viskasime teistega nalja, et noh, mõned kilomeetrid ujumist otsa, ja ongi Ironman mul tehtud!

Kuna ökoskoor muutus hoopis rõõmsamaks, läks hammas siiski natuke verele. Tegelikult olin endale aasta algul lubanud, et eelmise aasta linnuliikide fotovõistluse sarnast aastat endale lubada ei saa ja võtan selleaastast ökorallit rahulikult ning pigem siis justkui lindude maailmas saadud uute teadmiste kinnistamiseks. Aga märtsi lõpu skoor 60 tundus ju nii ilus ja käegakatsutavalt kutsuv! Seega käisin Saunja kodulahel üle jää ja tegin nüüd veel mitu jalgsitiiru poolsaarele peale. Ja õnneks ei pidanud pettuma. Sookurgede trompetid olid heaks alguseks. Kirimäe tornis pigistasin binoklist ja objektiivi suumist viimast ja olin peaaegu kindel, et üle lahe Killaste silma juures vabas vees on üks või kaks kanada lagle. Lisaks suur hulk hanesid ja palju ka teisi väiksemaid tegelasi. „Võib-olla“ ei maksa ju linnuvaatluses midagi, seega otsustasin proovida, kuidas jää kandevõimega lood on. Oli praginaid, aga kandis. Paraku oli lahvandus ees ja kaugus vabast veest jäi ikkagi päris suureks. Kaks kanada laglet said siiski kinnituse ja lisaks premeeriti pealehakkamist ülelendava selle kevade ühe esimese hõbehaigruga. Tuvastatavad hallhaigrud, kühmnokad, laululuiged, sõtkad, jääkosklad, väikekosklad, hallhaned, merikotkas ja erinevad kajakad paraku uusi punkte ei toonud ja muid tegelasi ei suutnud ilma toruta siiski tuvastada. Ka Tarvole hiljem saadetud kauge pilt loodetavast väikeluigest sai kardetud tulemuse – täiesti võimalik, aga kahjuks liiga kauge ja vilets pilt. Väikeluik jääb siis järgmiseks korraks. Tagasiteel üle jää aga aktiveerus järsku hanede õhtune liiklus pea kohal. Uued liigid suur-laukhani ja rabahani. Maja ees ootas rõõmsa üllatusena hallõgija, kes mind nähes kadus jäljetult. No hea ongi, enda poolt rammusaks toidetud tihaseid oleks ju siiski kahju loovutada, isegi temale. Samas hiirekütt jälle kuluks ju maja juurde ära. Tegelikult nägin hallõgijat kodu juures aastate jooksul alles teist korda. Kui õhtul kuulsin veel naabrimehe maja poolt kaelustuvi uhhuud, siis sai märtsikuu lõpu eesmärgid küll kuhjaga täitunuks lugeda. Üldskoor 64 ökoliiki ja seda tänu pesa asukohale suhteliselt ökonoomselt – kolme kuu ökovaatlusega vaid 35 km jalgsi ja 77 km jalgrattaga.

Vaade Saunja lahe laulupeole tagareast