Urmas - Tartu - 200

Kuna juuli oli olnud võrdlemisi nigela saagiga tänu oma kuumalainetele, ei oodanud suurt ka augustist, aga kuu alguses tagasi tõmmanud kuumus ning suisa igapäevaseks muutunud retked Aardlapalu karjäärile, tõid sisemaal ökotajale mõned üsna head punktid (kõvernokk-rüdi, vöötsaba-vigle, plüü, merisk). Õnn ei kestnud aga kaua. Vee jätkuval taandumisel kuu teises pooles selgus, et veel möödunud aastal  karjääri nurgas asunud mudavälja serva on tublisti õgvendatud ning laiema mudatasandiku paljandumise asemel ilmus välja järsk kaldaserv ning olemas olevgi must maa hakkas usinalt kuivama ning pragunema. Kuna muud tiirutamised lisa ei pakkunud, sai aasta esimene ring ka Mehikoormasse tehtud. Mõningad liigid olid end juba üsna korralikesse massidesse surunud: roostikus öösel mõnituhat kuldnokka, murul telgi ümber paarsada linavästrikku, õhus pooltuhat pääsukest, kaldavõsas hulgi lehelinde, aga järvel ei toimunud suurt midagi peale merikotka tiheda patrulli. Kogu retkega lisandus ökotabelisse vaid väike-kärbsenäpp ja merikajakas ning kuu lõpuks ökoskoor 196.

Septembri algus tõi aga taas elu sisse. Kuna Lanius Minor puudus nii minu öko kui ka Eesti liigitabelist, võtsin 1. septembril rattad alla ning kihutasin Meomasse. Kuumavärelustest hoolimata sai lind hästi nähtud. Teel Varnjasse istus traadil punajalg-pistrik, kes ei olnud nõus pildi jaoks poseerima ning lahkus. Varnjast lootsin leida roohabekad, aga aeg kiskus juba hiliseks ning ei hakanud väga pikalt ka otsima. Põnevaimaiks olid piirivalvekordoni laeva väljasõidu otsas tegutsevad kaks sinirinda. Teel said veel ökotabelisse lisatud värbkakud, kes üsna häälekalt omi maid jagasid. Kokku 93.9km. Järgmisel hommikul otsustas Monika, et võiks samuti selle pika reisi ette võtta. Kuna antud hetkeks oli mul 1 liik 200-st puudu, ei suutnud kiusatusele vastu panna, ning ühinesin retkega. Liike ei lisandunud, küll aga kilomeetreid 83.2.

200. liik lasi veel nädalakese praadida. 9. septembril tegime Monikaga taas üht väikest Aardla poldri ringi. Vana torni all tegutses üsna arvestatav sookiuru parv, muidu selline tavaline hilissuvine parajalt pikk ring. Kodus elurikkust sirvides avastasime, et Ilmatsalus oli hommikul paigal veetallaja. Kuna kevadel jäin laiskuse tõttu veetallajast ilma, siis sama viga enam korrata ei tahtnud – ratas kuurist välja ja taas sadulasse. Ilmatsalu kalatiikidest ainsa vaadeldava veesilma kõige tagumises servas lind ka tegutses ning detsembris püstitatud eesmärk sai täidetud – liike 200. Rattaga läbitud 2154 km, jalgsi 1101 km, aega kulunud liiklemisele-vaatlemisele 14 päeva ja 9 tundi.