esmaspäev, 15. jaanuar 2018

Urmas - Tartu - Esimene 100

Avapauk sai tehtud 1. jaanuaril Ihaste luhal. Kuna maastikul polnud juba mõnda aega viibinud tuli veerohkus uudistest hoolimata väikese üllatusena. Lootuses, et mõne kuu pärast on alal vett sama palju ja enamgi, surusin pöidlad pihku ja lirtsusin edasi. Esialgselt lühemana planeeritud jalutuskäik tuli siiski uppumisohu tõttu pikemaks venitada. Rajal võis märgata, et värvulised ei kippunud suurematesse toitumissalkadesse ning eriti nirult esindasid ennast vintlased. Ka rähne on seal aasta alguses tavaliselt rohkem liikvel. Ilmselt süüdlaseks see sama soe ja niiske talv. Tulemuseks 16,6 km, 23 liiki ja märjad jalad.

Nädala lõpuks põhiliselt marsruudil kodu-töö (ca 3+3 km), mis samuti kulgeb kanda ja varvast kulutades, sai liiginimekiri 30-ni venitatud ning kilomeetreid 52.9. Kuigi hetkel veel aastaaeg liikidega seda marsruuti ei toeta, on kevadeks natuke lootust. Lõunat ei pea ju pidama tsiviliseeritud inimese kombel laua taga toitudes kui on võimalus suunata katuselt pilk vpj. luhale ning Aardlapalu karjäärile. Vaatevälja poolest meenutab katus natuke Aardla torni viimaseid päevi – mõni puu jääb ette, aga ajab asja ära.

Ilma suuremate lisadeta möödus ka teine nädal. Laupäeva hommikuks läks aga kirja üks pisut pikem jalutuskäik Tartu ümbruses. Kui möödunud ökorallil sai võetud ette jalgsi retk Taevaskotta päev pärast vesipappude lahkumist, oli soov sel korral see liik lähemalt ja pisut varem kirja saada. Ette ruttavalt mainiks ära, et kuigi kilomeetreid tuli pisut vähem kui Taevaskotta jalutamiseks oleks kulunud, siis liik jäi ikkagi saamata. Saamata jäi nii mõndagi muud. Tartu linna piiridest varahommikul üle põllu lahkudes sibistas kõrtes vähemalt 8 elukat. Hääle järgi oli samm kahejalgne ning suurus siililik, seega peale nurmkana seal kedagi olla ei võinud, aga kuna otseselt häält keegi teha ei kavatsenud ja nägu poleks ma ka parema tahtmise juures näinud, jäi liik märkimata. Märkimata jäi hiljem ka potentsiaalne kanakull, kes kadus enne kaadrisse fikseerimist. Mõned tunnid hiljem ronisin ragistades Roiu paisualusest võsast välja ning asusin taskus jäätunud sahhariidide lahust sulatama. Mida pole, seda pole. Nii Roiu kui Kurepalu paisu alune ala sobib papile hästi, kuid peale järsu ilmamuutuse ning tukkuva Senderi ei oska siin muud seletust välja tuua.

Iseenesest pole minu ökotamine kuigi palju seotud kalorite põletamisega. Keskelt läbi tuleb kuus nii 150 kilomeetrit ikka jalge alla. Aardla poldri jääd enda all ragisemas kuuldes mõtled ikka korraks üle, mida millal sõid. Jää kandis aga hästi.

Aardla polder 13.01.18

Retk tuli 35,6 km pikk, ning tunde kulus 8:40. Linde suhteliselt vähe, kuid peale vesipapu midagi kripeldama ei jää kah. Käivad aasta jooksul kõik eest korra läbi.

Kahe nädalaga on siis ökomootor läbi vedanud 124,2 km ning aega on kulunud 22 h 49 m. Liike napid 35. Eks siis tuleb endale ja riigile esimese 100 puhul õnne soovida ning tulgu järgmised sajad sama kergelt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar