Märts ja aprilli algus oli olnud suhteliselt vaikne ning seda õiget kevadet andis oodata, kuni 5. aprilli hommikul töölt lahkudes märkasin põõsastes aktiivsemat tegevust kui seni tavaks. Autoga koju sõites nägin esimest korda liikumas hanesid ja naerukajakaid. Esimesel võimalusel ajasin ratta keldrist välja ning sõitsin Ilmatsalu kalatiikide poole. Selle 10 minutiga jõudis minust üle lennata pea 250 hane kirde suunas - arvestades, et enne polnud lennanud mitte ühtegi hane kõigi eelnevate päevade jooksul, oli see märkimisväärne summa nii lühikese aja peale. Jalgratta tahtsin lukustada Ilmatsalu kalatiikide parklasse, et siis jalgsi mööda Linnuteed edasi jalutada, kuid juba ainuüksi sellele tegevusele kulus piinlikult palju aega, sest paralleelselt püüdsin massiliselt ülelendavatel lindudel silma peal hoida.
Multitasking ei ole päris minu rida, aga eks tuleb harjutada. Hanesalgad laiutasid mitmel rindel üle taeva (kokku loendasin kolme tunniga umbes 2400 kirdesse rändavat hanelist), lisaks lendas värvulisi, kaelustuvisid, naerukajakaid, esimesed rootsiitsitajad lasid laulu. Loetud korrad kuulsin kahlajaid häält tegemas, milles kahtlustasin ausalt öeldes ka veidi kuldnokki, kes on sel kevadel mind juba paaril korral alt tõmmanud nii tildrit kui ka vainurästast teeseldes. Teel torni sain kirja kormoranid, roo-loorkulli, sookured, tikutaja, naerukajakad, sookiurud, linavästrikud, laulu- ja hoburästa, metsvindi. Ülelendavate raba- ja suur-laukhanede seas oli ka kolm valgepõsk-laglet. Vaatlustorni juures tegutses üks punarind ning kalatiikide kõrval Ilmatsalu jõel oli peotäis sõtkaid ja kaks paari piilusid, lisaks tuttvart - kõik kauaoodatud ökopunktid. Kalatiigid olid aga jätkuvalt jää all ning seal midagi ei liikunud. Kokku viibisin kalatiikide vahel ca 3 tundi, juurde sain 18 ökopunkti ning ümisesin heatujuliselt
n korda viisil "
it's beginning to look a lot like Christmas". Sama päeva õhtul kodu ümbruses jalutades lendas üle ka minu selle kevade esimene hõbehaigur.
 |
| 6. aprillil Ilmatsalu vaatetornis - puhas laisklemine! |
Et 5. aprilli rändelaine oli sedavõrd meeleolukas, siis läksin kalatiikidele ka järgmisel päeval, ehkki ilm lubas tulla sajusem ja jahedam. Ehkki ränne polnud nii võimas kui eelnev päev, siis märkmikusse kirjutamist oli ikkagi palju. Paraku otsustas pastakas juba matkaraja alguses tühjaks saada, õnneks aga leidsin kotist teise, ühe ülikehva kirjutusvahendi, mis töötas hästi ainult +37 kraadi juures. Pidin teda suus hoidma, et tint üleüldse koostööd teeks ja midagigi kirjutaks. Lõpuks andis seegi otsad ja olin enda peale pahane, et sellise viletsa ettevalmistusega linde vaatan. Õnneks sain kõik nutitelefoni üles kirjutada, ajas ka see asja ära. Teisel rändepäeval sain juurde 6 ökopunkti ja parimaks leiuks oli kalakotkas.
 |
Ökopunkt luha-sinirind Ilmatsalu kalatiikidel 12. aprillil
|
Pärast tormilist kevade algust käisin ka paar korda jalgrattaga Tartu linnas luusimas. Esimesel korral püüdsin leida keset päiset päeva kodukakku - muidugi jäin temast ilma, sest kakulised ei taha minuga üldse koostööd teha ja ega ma pole nendega ka kuigivõrd vaeva näinud, v.a vöötkakuga jamamine - ja tamme-kirjurähni. Viimasega läks hõlpsamalt, ehkki alguses tundus ka selles osas seis kehv olevat.
Teise treti Tartu linna tegin 20. aprillil, et hiljaks jäänuna mandariinparti bongata, kompenseerimaks nädala sees Tartu linna lähistel toimunud sisemaararide invasioonist ilmajäämist (naaskelnokad, ristpart, räusk, järvekaurid - ai kui valus!), aga seda liiki polnud mulle ette nähtud. Kutsusin sel korral ka Liisi ökotama ning tegime hoopis Tartu linna parimates kukkurtihase pesitsuskohtades inventuuri, vaatlesime imelikult lösutavat varest, kes siiski osutus lennuvõimeliseks, püüdsime identifitseerida ühte kahtlase olemusega linavästrikku (kas on teise kalendriaasta emane või isane või alamliik või ... ?) ning skännisime veidi Supilinna tiiki, kus ükski megarari end näole ei andnud, rääkimata taidast või mõnest muust heast liigist. Aga et seltskond oli mõnus ning päev ilus, siis retk oli igatahes korda läinud. Väntasin 27 km, tunde kulus kokku 5 ning ökopunkte kogunes täpselt null. Isegi tuuletallaja otsustas juba neljandat korda end ära peita, kui Rahingelt jalgrattaga mööda sõitsin, ehkki autost on juba teda nähtud küll ja veel.
 |
| Ökotajad Supilinnas |
Pärast pikemat pausi tulid aprillikuu lõpuspurdid. 29. aprillil saabus Kaarel rattaga Ilmatsallu kalatiikidele ökotama ning läksin talle veidi hiljem järgi. Ilm oli kena, veidi küll puhus tuult, kuid päike paistis ja temperatuur üsna ok. Et ma ei olnud juba mitu päeva korralikumalt ökotanud, siis ökopunkte sai korjatud nagu loogu, listi kogunes tubli 10 ökopunkti. Kaarli list sai veelgi paremat lisa. Uuteks ökopunktideks sain mustpea-põõsalinnu, salu-lehelinnu, väikekajaka, tuttpüti, väike-konnakotka, roo-ritsiklinnu, jõgitiiru, mustviire, jäälinnu ja rästas-roolinnu.
Järgmisel päeval läksin kalatiikidele tagasi aprillikuust viimast võtma. Hommikul kattis maad paks udu ning nähtavus oli kehv, kuid pikapeale hakkas see hajuma ja pilk midagi seletama. Kirja sain ühe kadakatäksi, kaks kägu, kolm laulvat ööbikut, liiva- ja väiketüllid, must-kärbsenäpi. Üle lendas kaks salka tutkaid ning vaatetorni juures jalutas pruunselg-põõsalind. Kalatiikide kohal lendas umbes 270 suitsupääsukest, nende seas ka mõned üksikud räästapääsukesed. Matkarajal nautisid udust ilma ka mõned Viron Lintuseura liikmed, kes olla näinud ühte piiritajat. Minu jaoks peaaegu uskumatu uudis, kontrollisin ja eElurikkuses ei olnud veel ühtegi selle aasta vaatlust, kuid hiljem leidsin nad ka ise endise Tähtvere vallamaja juures lendamas. Kalatiikidelt sõitsin rattaga edasi põldude juurde, kus olin enne näinud luiki olevat, ja sain luikede segaparvest kirja ka väikeluiged. Hommik oli olnud udune, rõske ja jahe, olin peaaegu täiesti läbikülmunud ning vaatetornis pidin võitlema vappevärinatega, mis hakkas veelindude loendamist segama. Päeva jooksul aga ilm muutus kardinaalselt, õhtu oli sisuliselt tuulevaikne, päike säras ja oli mõnusalt soe. Läksin õhtusele jalutustiirule ning aprillikuu viimaseks ökopunktiks sain Ilmatsalu Põhikooli kõrvalt võsast ühe lepalinnu. Küntud põllult leidsin jalutamas ka huvitava grupi kajakaid, kus lisaks kahele tõmmukajaka nominaadile olid sees ka potentsiaalsed kirde-tõmmukajakad (
L. fuscus heuglini), aga kahjuks olid nad minust liiga kaugel. Jääb vaid spekuleerimise rõõm...
Aprillikuu seisuga on vaatlustunde kogunenud 97, jalgrattaga vändatud 397 km ning jalutatud 18 km. Ökopunkte kokku 123.
